Kogudusekultuur peab muutuma

11/2014 14 kingfisher
Erki Tamm, Tallinna Kalju baptistikoguduse pastor

Viimasel ajal puutun väga sageli kokku kogudusekultuuri muutmise teemaga. Üldjuhul mõeldakse seejuures, kuidas viiakse läbi jumalateenistusi ja millest need koosnevad. Seda võib pidada isegi küsimuseks liturgia kohta.

Baptistlikus ja vabakoguduslikus kontekstis ei ole me harjunud neist asjust nii rääkima. Ometi peame tunnistama, et oleme vägagi tundlikud jumalateenistuse korras millegi muutmise suhtes.

Meile ei ole vaja mitte rohkem ja paremaid jumalateenistusi, vaid igapäevaselt Jeesust järgivaid inimesi reaalses maailmas.

Koguduste tegemised 14 haabneemes

Tahaksin üsna põgusalt puudutada kogudusekultuuri teemat hoopis sügavamal tasandil. Need otsingud on mind vaimuliku töötegijana väga isiklikult puudutanud. Pastorina oleme ju vastutavad (vähemalt tajume nii) selle eest, et kogudus areneks ja kasvaks. Enamasti piirdume jumalateenistuse laadis ja vormis lahenduste nägemisega. Viimasel paaril aastakümnel on paljud kogudused võtnud kasutusele nn ülistuse (kasutan seda siin konkreetses üldkasutatavas tähenduses), mis on muutunud jumalateenistuse osaks koos teatud laulude ja palvetega. Sellega on väljendatud igatsust Jumala reaalse ja emotsionaalse kogemise järele.

Viimasel vaimulike töötegijate kokkusaamisel 13. novembril jagas Kenno Leier oma lugu otsingutest Espoo Vabakoguduses, mis on kümne aastaga kasvanud üle 350-liikmeliseks koguduseks. Loomulikult tehti läbi kõik need etapid, millest ta eelpool juttu tegi, sh võimsa hillsongiliku ülistuse väljaarendamine. Ühel hetkel jõuti tõdemuseni, et isegi väikegrupid ei ole koguduse arengu võtmeks, nagu sageli arvatakse, sest mis teha, kui koguduseliikmed ei ole huvitatud väikegruppides osalemisest? Seega on väikegrupid pigem millegi veel olulisema kõrvalprodukt.

Samasuguste järeldusteni jõudsime ka Kalju koguduses. Viimaste aastate jooksul oleme võinud küllaltki enesekesksest kogudusest muutuda kogu Kalamajas teatud-tuntud kirikuks. Me alustasime Kalamaja päevi ja korraldame igakuiseid pannkoogihommikuid, mida külastab sadu inimesi. Igal nädalal toetame koostöös Toidupangaga kümneid peresid. Ometi tunneme, et midagi on veel puudu. Sotsiaalabiorganisatsioone on veel teisigi, kuid ainult kogudusele on Jeesus jätnud jumaliku jüngrite tegemise missiooni.

Jüngrite tegemine

Ütlen juba etteruttavalt, et just selles näen ma suurimat vajadust 15 kennoleierrevolutsiooniliseks muutuseks koguduste kultuuris. Või nagu Kenno Leier tunnistas, et mida paremaks suutsid nad muuta jumalateenistuse programmi, seda enam hakkas see tootma tarbijatest koguduseliikmeid. See aga saab peamiseks koguduse arengu pidurdajaks. Iga Jeesuse järgija isiklik vastutus uute jüngrite tegemisel kahaneb. Pühapäevaselt jumalateenistuselt loodetakse seda, millega peaks iga kristlaseks saanud inimene tegelema kuuel nädalapäeval.

See tuletab mulle meelde hiljuti Tallinna Metodisti kirikus toimunud seminari. Lõuna-Aafrikast pärit pastor Johann Theron tõi seal esile koguduse tohutu ressursi. Oma igapäevast tööd ei tule võtta esmalt kui probleemi, vaid hakata nägema selle võimalusi. Paljud kurdavad, et pärast päevatööd pole neil enam jõudu koguduses kaasa aidata. Selle all mõeldakse kooriharjutusele jõudmist või piiblitunnis käimist. Mis aga juhtuks, kui iga kristlane läheks esmaspäeval tööle palvega, et Jumal kasutaks tema pead, käsi ja südant selleks, et seal, kus täna ei ole Jumala kuningriiki valitsemas, võiks see sinna tulla?! Meile ei ole vaja mitte rohkem ja paremaid jumalateenistusi, vaid igapäevaselt Jeesust järgivaid inimesi reaalses maailmas.

GLS juhtimiskonverentsil kõnetas mind enim Uganda Maksuameti peadirektori Allen Catherine Kagina tunnistus sellest, kuidas kümne aasta jooksul on ta Jumalat igapäevaselt paludes ümber kujundanud ühe kõige korrumpeerunuma ametiasutuse omal maal. Tänaseks on see asutus saanud eeskujuks arenevate maade avalikele institutsioonidele.

Identiteedi taasleidmine 15 misjonikeskus

Kalju koguduses otsustasime selle muutuse saavutamiseks midagi ette võtta. Alustasime jüngrikooliga „Tagasi jüngriks, edasi apostliks". Meie eesmärk on raputada endalt maha kõik üleliigne ja leida taas oma identiteet Jeesuse järgijana. Pühapäeva pealelõunati kohtudes ajame sõna otseses mõttes Jeesuse jälgi. Loeme ringis koos olles evangeeliumidest, kuidas see kõik algas? Küsime seejärel endalt, mida see minu jaoks tähendab? Kahe kokkusaamise vahel püüame praktikas katsetada kõike, mida Jeesus käskis oma jüngritel teha. See on muutnud meie usuelu juba teekonna alguses põnevaks avastusretkeks. Koguduse listis jagavad inimesed üksteisega, mis nende elus on juhtumas. Kokku saades räägime üksteisele oma lugusid – ja uskuge – tunnistajatest pole puudust! Inimesed ei häbene ka keerulisi olukordi teistega jagada. Üks noor pereema tunnistas väga valulikult, et kui kogudus on pere, kus ta oma elu väljakutsetest rääkida ei saa, siis sellist peret pole tal vaja. Kuid jüngrikoolis oleme võtnud vastutuse üksteise eest. Igal hommikul palvetame kokkulepitud inimeste pärast ja oleme näinud, kuidas saatan on löödud taganema olukordadest, kus ta seni on segadust külavanud. Just palve on muutunud koos olles kui voolavaks jõeks, mis Jumala väes tema lahendustele teed valmistab.

Küll tahaks, et seminari lõpetades oleks kõik juba selge, kuidas karjasena Jumala kogudust juhtida. Edukalt juhtida. Ometi olen mõistnud, et alles siis, kui oled oma mõtetega pankrotis, hakkab Jumal meile omi mõtteid ilmutama. Just neist, väga isiklikest osadusaegadest ja sisemistest kriisidest, kasvavad välja uued, viljakandvad ideed. Ja mulle tundub järjest enam, et see on Jumal, kes neid nõuandeid on sosistamas. Võimalik, et ma pole varem valmis olnud neid kuulama.