09/2015 
Pille Havakats, Kohila baptistikogudus
Aasta oli siis 1980. Suvel toimusid Nõukogude Liidus olümpiamängud, selle purjeregatt Pirital. Tallinn oli suletud – väliskülalised ei saanud linnast välja ja kohalikud, s.t mittetallinlased, linna sisse. Aasta varem oli Iisrael võitnud lauluga „Halleluuja" Eurovisiooni. Sügavas nõukogude ajas inimesed kirikus üldiselt ei käinud. Kui, siis vahel jõuluajal. Vähesed käisid aga iga nädal ja hoidsid kokku.
Kohila koguduse praeguse pastori Viljar Lihti klassis käisid siis jutud, et palvemajas on mingi noortebänd, tehakse proove, neil olla elektrikitarrid ja ka Viljar rokib seal. Mõned julgemad käisid palvemaja akna taga piilumas, tõesti – mängisid kitarre. Mänguriistade jaoks kogusid noored raha ise. Välismaa elektrikitarre sai osta muidugi vaid leti alt. Trummid olid liialt kallid ja tol ajal ikka täiesti lubamatud. Aga noored on olnud leidlikud läbi 
aegade. Kasutusele võeti tamburiinid ja isegi plekkpurgid, et oleks natuke rütmikam, et julgeks repertuaari võtta ka Eurovisiooni võidulaulu „Halleluuja" ja et see ainult koorilauluna ei kõlaks.
Alles palju aastaid hiljem mõisteti, et see oli suure tähendusega aasta klassivennale. Tema oli üks neist kolmeteistkümnest, kes olid andnud oma elu Jumalale. Viljari 16ndal sünnipäeval said nad kõik ristitud.
Augustikuu viimasel pühapäeval oli Kohila baptistikoguduses tänujumalateenistus, kus „vanad noored" oma noorusaja laule laulsid. Viljar Liht ütles, et enamasti laulsid nad taevasest kodust, aga ei tea, kas nad ikka noorena aru said, mida nad laulsid. Need laulud on armsad ja südamesse jäänud. Toona nad isegi lindistasid neid. Keegi tõi selleks 45-kilose lintmaki. Rein Niilo, keda omade keskel kutsuti R-ks, räägib, et laulda tuli palju ja mitu korda, sest kord sõitis traktor mööda, siis laulis keegi üle või läks kitarrist liiga hoogu, aga tehtud see sai. 35 aastat hiljem tegi ta lindist CD. Eks see muusikaliselt on nagu on, aga mälestus, rõõm, pühendumine ja see emotsioon, millega kõike tehti, on tänini elusamast elusam.
Vilja Lige ja Helle Liht jagasid sellest, kuidas tuldi usule ja tehti innustunult lauluproove, et Piiblipäevadel bändiga üles astuda. Ega PP-le niisama mindud, ikka pidi midagi ette valmistama. Innukust jätkus. Pühapäeva hommikul oli vaja tõusta kell kuus, et Valklast Tallinna kaudu Kohilasse jumalateenistusele jõuda. Ega siis sõidetud autoga, vaid ikka liinibusside ja rongidega. Olid nad ju siis alles noored teismelised, keda sidus ka koos reisimine. Ikka üle Eesti ja ikka bussi või rongiga, pilli- ja võimukastid näpu otsas. Pühendumine oli täielik, sest taevasest kodust oli vaja laulda ka teistele noortele. 
Tänujumalateenistusel jutlustas Tarmo Lige, kes jäi Viljale silma juba noorpõlve Piiblipäevadel. Mingi viktoriini võitis Hiiumaa võistkond, kus oli üks väga meeldiv noormees, kes ongi täna Vilja abikaasa. Jutluses ütles Tarmo, et meie mõtetest sõltub see, kuhu me välja jõuame, ehk see, mida me mõtleme ja ütleme, seda me ka lõpuks teeme. Oma minevikku ei saa muuta, aga valida saab tulevikku.
Peale tänujumalateenistust suundus suur seltskond Kohila kalmistule, et mälestada kahte varalahkunud usukaaslast – Tarmo Kooki ja Urmas Kanti. Tarmo lahkus väga noorena, siis kui kõik poisid olid vene sõjaväes. Urmase kohta bändis täidavad tema tütar Maris ja õde Vööbe, kes lisaks tõmbab klaveril poognaid suht samamoodi, kui Urmas tol ajal. Kui Urmas midagi juba tegi, siis ikka ainult suure kirega ja vahel ka „üle võlli pannes", aga mitte kunagi tuimalt, lihtsalt ära tehes. Sõprade mälestuseks võttis Sulev Liht kalmistul pillikastist välja kitarri ja koos lauldi nii nagu vanasti. „Ma tean üht kodu, mis polegi maa peal, mis asub taevas, kus on me Jeesus. Ma tean, et Jeesus kord tagasi tuleb ja viib meid kõiki siit taevasse..." Viljar süütas küünla ja öeldi tänupalve. Mälestused said taas elavaks. 
Edasi mindi poolesaja inimesega Viliverre aiapeole, kus (piltlikult) iga puu ja põõsa all keegi mälestusi heietas. Räägiti oma noorusest ja oma laste noorusest. Oli tore ja emotsionaalne päev. Tänati, et sai koguduses olla noor ja teenida Jumalat ja oli toetav pastor Kaljo Raid, kes noortega kunagi ei riielnud, ja oli Jüri Puusaag, kes noori õpetas. Rõõmsad olid ka emad-isad, et nende „vanad noored" lapsed on siiani ustavalt erinevates kogudustes kaasa teenimas.
