Tamsalu Vabakoguduse lugu

02/2019 23 kylas eerekMairit Kallaste, Rakvere Karmeli kogudus

Üheksakümnendate algus oli evangeeliumi levikule soodne ja see tõi kaasa arvukalt väliskülalisi. Heikki Raatikainen oma laulurühmaga külastas Tapat.

Olles lõpetanud nii Seminari kui piiblikooli, võtsin nüüd koguduse pastori kt pakkumise vastu.

Baptistikoguduse tolleaegne pastor Dimitri Lipping kutsus evangelisti ka Tamsalusse. Kultuurimaja andis koosoleku tarvis oma ruumid tasuta ja saal tuli rahvast täis. Soomekeelsed kõned tõlgiti nii eesti kui vene keelde. Eestpalvekutse peale tuli ette üle kahekümne inimese. Kui lauldi lõpulaulu, tuli Dimitri lavale, hüüdes Jumala poole: kuidas aidata neid noori pöördunuid edasi? Ühiselt otsustati hakata korraldama piiblitunde ja peagi ilmus vastav kuulutus ka kultuurimaja aknale. Kokku saadi üle nädala. Eestikeelseid piiblitunde juhatas Dimitri Lipping ja venekeelseid Viktor Krasnov, tööd alustas ka pühapäevakool. Sedasi toimetades sai üha enam selgemaks, et siia tuleb luua kogudus.


1992. aasta novembris moodustatigi Tamsalu Kolgata Kogudus, kuhu tulid üle ka Tapa koguduse Tamsalus elavad liikmed. Kohapeal varem tegutsenud vene grupiga oli kokkulepe, et luuakse ühine kogudus ega hakata rõhutama õpetuslikke erinevusi. See õnnestus vaid mõneks ajaks.23 lastet99Evangeelse vaimuga Oleviste mees Ants Veemann andis nõusoleku tulla pastoriks, temast sai ka pühapäevakooli juht. Antsul oli Tamsalu kohta suur nägemus. Silmavee, paastumiste ja palvetega võitles ta hingede eest. Samas rääkis ta aastaid, et pinnas on siin väga kõva ja seda on raske künda.Töö läks ülesmäge. Koguduse nimekirjas oli 1993. aastal 12 inimest, pühapäevakooli külastas lapsi massiliselt. Kogudus sai endale ruumid gümnaasiumi valduses olevasse endisesse vene lasteaeda. Pärast Antsu tagasiastumist 1997. aasta suvel hakkas siin regulaarselt käima Tapa koguduse pastor Toomas Kivisild. Rahvas armastas teda väga. Oli selge, et temast saab meie järgmine pastor. Toomas panustas nii, kuidas jaksas. Pärast jumalateenistust Tamsalus tõttas ta Tapale, et viia läbi teenistus seal. Need kaks piirkonda olid omavahel ka vaimselt väga ühendatud. Tihti läksid meie inimesed Toomasega kaasa Tapa teenistusele. Pühapäevakoolide lapsed said omavahel kokku, suvel olid ühised laagrid Mahu rannas. Tasapisi algas noortetöö. Koostööd tehti ka Järvamaa Kristliku Keskusega. Liikmed olid väga ustavad ja palvetasid püsivalt kogu piirkonna eest. Lugematul hulgal oli palvevastuseid ja tunnistusi. 
Toomas teenis ustavalt, aga 2009. aastal ei olnud ta raske haigusega võideldes enam suuteline selliselt panustama. Mõtlesime, mis saab? Ustavalt käisime koos palvetamas ja Jumal pani mulle südamesse kirjakoha: „Jah, ma palun ka sind, aus teekaaslane, võta oma hoolde need naised, kes on võidelnud evangeeliumi eest koos minu, Kleemensi ja mu teiste kaastöölistega, kelle nimed on eluraamatus“ (Fl 4:3). Olles lõpetanud nii Seminari kui piiblikooli, võtsin nüüd koguduse pastori kt pakkumise vastu. Tundsin rõõmu ja kogesin, kuidas Jumal andis igaks korraks värske sõna taevast. Ka raskustes nägin, et võin armastuses teenida. Ühiselt otsustasime muuta nime ja meist sai Tamsalu Vabakogudus. Suur rõõm oli näha, et enamus tahtis tões kasvada.
Tänaseks on saanud aga üks peatükk läbi ja Tamsalu Vabakogudus on oma tegevuse lõpetanud. Mitmed meie liikmed teenivad või külastavad teisi kogudusi, mõni eakas on tervise pärast jäänud koduseks. Jumala riik aga läheb edasi ja Jeesus ehitab oma kogudust, vaatamata sellele, et juriidiliselt on Tamsalus n-ö joon all. Olen ülimalt tänulik, et võisin Tamsalu kogudusse sündida, siin kasvada ja teenida. Ja kui Issand lubab, tuleb Tamsalus esile midagi uut. Jumala nimi olgu kiidetud!