Kolm sümbolit koguduse kohta

September 2019 20 p6rnu aare mikk
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Kallid õed ja vennad, meie aastapäeva minikonverentsi külalised! Lubage mul esitada väike teoloogiline mõtisklus teemal „Igavikuliste sõnade sõnum“.
Kõik meid ümbritsev algab Looja sõnast. „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!“ ja valgus sai... Jumal ütles: „Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst““ (1Ms 1:3,14). Kõik algab Looja Jumalast ja tema sõnast, mis juhib meid taas tema juurde.

Kogudus kui Kuu
Alates Origenesest (185–254) nägi varajane kristlus Kuus koguduse sümbolit. Kuu on loodud selleks, et keset ööd võtta vastu Päikese valgus ja peegeldada seda edasi. Nii võib elu ööski jätkuda. Samamoodi on ka kogudus selleks, et Kristuse valgust võimalikult täiuslikult vastu võtta ja edasi anda. Kuigi inimkond istub pimeduses, valgustab teda Kristus. „Aga teile, kes te mu nime kardate, tõuseb õiguse päike ja paranemine tema tiibade all“ (Ml 3:20).
Otsustava tähendusega selles võrdluses oli asjaolu, et Kuu paiste kahaneb perioodiliselt nullini, selleks et varsti uuesti kasvada. Kahanev Kuu oli hirmutav ja küsimusi tekitav. Kas Kuu kadumisega ei tule üldse lõpp? Kui ta siis aga uuesti paistma hakkab ja isegi kasvab, valdab meid suur ellujäämisrõõm, nii nagu see noorkuu ja uusaasta pidustustel paljude rahvaste juures väljendub. Nõnda on ka Kristuse kogudusega, keda näeme läbi ajaloo kasvamas, täies hiilguses säramas ja vahel pimedussegi kadumas, et siis uuesti paista. Oma valguse ammutab kogudus aga Kristuselt – „õiguse päikeselt“, kelles on meie pääste ja paranemine.



Oma valguse ammutab kogudus aga Kristuselt – „õiguse päikeselt“, kelles on meie pääste ja paranemine.

Kogudus kui päevalill
Iga analoogia on puudulik ja vajab täiendamist, et avada õndsusplaani igavest saladust. Evangelist Johannes alustab sõnadega: „Alguses oli Sõna ja sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal … Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde“ (Jh 1:1,14).
Hispaania meresõitjad tõid Euroopasse päevalille. Me näeme neid hilissuvel oma põldudel ja aedades. Nende kõrgus ja kollased õied on muljetavaldavad. On imeline, kuidas päevalilleõis on terve päeva suunatud Päikesele, millest ja millele ta elab. Öösel ja hommikuhämaruses pöördub ta taas itta, et olla päiksetõusuks valmis. Ta on nii-öelda „kompass-taim“, looduslik navigatsiooni vahend. Itaalia keeles girasole (see, kes koos päiksega pöördub), prantsuse keeles le tounesol, (see, kes päikse poole pöördub).
Hämmastav, kui aktiivne on päevalill fotosünteesis. Üksainus taim seob päeva jooksul sada kuupmeetrit süsivesinikku! Me räägime muutuste vajadusest ühiskonnas, kogudustes ja perekondades, kuid me ei hooma, millised hiiglaslikud muutused toimuvad iga päev meie ümber. Need muutused võimaldavad elu. Kristlane ja kogudus, kes kasvab ja õitseb ning liigub päevast päeva, aastast aastasse Jeesuse Kristuse väest, on patust saastatud maailmas igavikulise elu kandja. „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse“ (Jh 1:12). Ärgem unustagem, et algkristlikus koguduses oli ristimine samm pimedusest valgusesse (Lk 11:36).
Kogudusena oleme kutsutud ikka ja jälle küsima, mis paneb meie pead ja südamed liikuma? Mis on meie vaimuliku ainevahetuse aluseks? Kas neelame vaid vaimulikku elu turgutavaid D-vitamiini pille või pöörame oma südamed ja palged tõelise vaimuliku päikese Jeesuse Kristuse poole, selleks et meie elud ja maailm terveneksid? Asjatult pole päevalill ülestõusmishommiku sümbol.

Iga analoogia on puudulik, kuid kannab endas ometi igavikulist sõnumit.

Kogudus kui tuli
Kuid Looja Jumala igavene Sõna ei ole ainult eluallikas, vaid ka südameid sütitav ja puhastav tuli. Jeesus ütleb: „Tuld olen ma tulnud viskama maa peale, ja mida muud ma tahaksin, kui et see oleks juba süttinud!“ (Lk 12:49). Tuli sümboliseerib nii Jumala puhastavat kohut kui armastust, mis Püha Vaimu läbi on meie südameisse välja valatud (Rm 5:5).
Nelipühapäeval nägid apostlid „hargnevaid tulekeeli, mis langesid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga…“ (Ap 2:3j). Nii täitus nende ja järeltulevate põlvkondade elus Päästja tõotus: „Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile“ (Jh 16:13j).
Kogudus, kus kustub Jumala auhiilgus, esindab kaduvust. Kogudus, keda inspireerivad Jumala sõna ja Püha Vaim, omandab igavikulise väärtuse. „Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!“ (Lk 11:35).
Hiljuti sattus mu kätte üks leht kellegi märkmetega minu isa Albert Tammo esimesest kõnest Pärnu Immaanueli koguduses 1959. aastal. Muuhulgas ta ütles: „Minu eesmärk on nii kuulutada, et koguduse kõik liikmed päriksid igavese elu.“ Olgu see tänagi meie ühiseks eesmärgiks!
Kallid kaasteelised, iga analoogia on puudulik, kuid kannab endas ometi igavikulist sõnumit. See, mis annab 135-aastasele kogudusele väärtuse, on Looja Jumala auhiilgus, mis on ilmunud tema Pojas ja Pühas Vaimus.