Virtuaalne pühaõhtusöömaaeg

Aprill 2020 12 toivo koneleb
Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor

Mida teha siis, kui kogudusel ei ole võimalik silmast silma füüsiliselt kokku tulla, et pühaõhtusöömaaega jagada? See on ju Issanda Jeesuse seadmine! Kogudus on taas nähtavalt kogudus, kogunedes leiba ja karikat jagama. Sellega „kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb“ (1Kr 11:26), kinnitas apostel. Kas ja kuidas seda teha virtuaalselt?

Pühaõhtusöömaaja ärajätmine ei saa olla jätkusuutlik kristlik praktika.

Praeguses eriolukorras, kus COVID-19 viiruse pandeemia on toonud ranged tervisekaitsereeglid ja kogunemiskeelud, on mõni kogudus teinud üleskutse paastuda ka pühaõhtusöömaajast. See võib olla sisukas soovitus, eriti kannatusajal, mida mitmed kirikud traditsiooniliselt tähistavadki paastumisega. Kuid siis järgneb ju ülestõusmise rõõm ja sõnum uuendatud osadusest Kristusega. Pühaõhtusöömaaja ärajätmine ei saa olla jätkusuutlik kristlik praktika.
Keerukaks võib osutuda ka individuaalse hingehoidliku pühaõhtusöömaaja sisseseadmine, mil koguduse liikmed ükshaaval käivad leiba ja karikat vastu võtmas ja vaimulikuga koos palvetamas. Muidugi, kui seda teha, tuleb järgida hügieenireegleid. Eriti suuremates kogudustes ei ole aga selline individuaalne talitus väga kergesti teostatav. Eriti veel siis, kui kaasinimeste hoidmise ja tervise huvides soovitatakse võimalikult vähe kodust väljas liikuda.
Vabakogudustes – ja protestantismis laiemalt – omaks võetud kõigi kristlaste preesterluse põhimõte, mille järgi on ristimises antud igaühele õigus vaimulikult teenida, annab veel ühe võimaluse. Nimelt, et koduses olukorras, kristlikus peres, ja koguduse juhtide volitusega, võib üks pereliige katta osaduse laua, öelda seadmissõnad ning üheskoos mälestatakse Kristuse surma ja ülestõusmist. Koguduse juhid annavad täpsemad suunised, kuidas seda teha. Olgu öeldud, et eriolukorras, mis kehtib praegu, kui ma seda teksti kirjutan, ei saa kodust pühaõhtusöömaaega laiendada ususõpradele või kodugrupile. See on mõeldav vaid ühe leibkonna koos elavatele liikmetele.

Näib, et kõige realistlikum on luua videosild koguduse liikmete kodudesse, kui see on võimalik. Paljud kogudused on viinud jumalateenistused internetti nagunii. Nähtav osadus on sel puhul olemas, kuigi kaamera ja ekraani abil. Pühaõhtusöömaaja läbiviija, tavaliselt pastor, ütleb kaamera ees seadmissõnad, lisab vaimuliku mõtte ja annab vajalikud juhised. Usurahvas osaleb ja palvetab ning tänab kodudes.
Hea, kui koguduse liikmed on juba varem sellises vormis toimuvaks vaimulikuks talituseks ette valmistatud. Nad on kodus katnud lihtsa ja väärika pühaõhtusöömaaja laua. Pannud taldrikule valmis tüki leiba. Valanud väikesesse karikasse või klaasi veini. Palvetanud. Otsinud välja 1. Korintose kirja 11. peatüki salmid 23–26, kus on talituse seadmissõnad. Kogudus on valmis. Osadus on olemas ka virtuaalselt. Omavahel. Kristusega. Kui Kristus on tõeliselt kohal oma Sõnas, on ta tõeliselt kohal ka virtuaalsel pühaõhtusöömaajal.
Kui videosilda pole võimalik luua, võib kokku leppida kindla päeva ja kellaaja, kus kodudes omavahel pühaõhtusöömaaega jagatakse. See on mingis mõttes edasiarendus leibkonna keskel läbiviidavast talitusest. Eriolukorras ei näe ma probleemi selleski, kui üksik inimene kodus samal ajal koos teistega söömaaja elemente vastu võtab. Ta on vaimses osaduses teistega. Kui palvetada ja teada, et sellel ajal teisedki usuvennad ja -õed Kristuse lunastustööd meenutavad, tänavad ja avavad end Jumala ligiolule ja tööle, on nähtamatu osadus kindlasti olemas.
Roomakatoliku kirikus, mis on tugevasti preestri ja sakramentide keskne usuvorm, on kõneldud vaimsest armulaual ehk euharistial osalemisest. Preester pühitseb elemendid, viib läbi sakramenditalituse, aga usurahvas osaleb palves ja vaimses ühtsuses, elemente füüsiliselt vastu võtmata. Vabakogudustele on see ehk võõras mõttekäik, kuid siingi on oma mõte sees, kui arvestada katoliiklikku traditsiooni.

Aga seniks – helistame, kasutame internetti, hoiame virtuaalset osadust. Täidame Kristuse käsku usus, armastuses… ja loominguliselt.

Kristlik kirik on just tänu praktikate paindlikkusele edasi kandunud ja arenenud erinevates kultuurides, ajastutel ja olukordades. Kas tõsiasi, et ülemaailmne Kristuse ihu on alati olnud ja on virtuaalne, võiks meid julgustada praeguses olukorras märkama, et Jumala tõelisus võib virtuaalses ruumis ja elektrooniliste vahendite abil olla samuti kogetav ja ehtne? – Eriolukorras ei pea pühaõhtusöömaaeg ära jääma. Muidugi, ei maksa unustada, et Jeesus sai tõeliseks inimeseks ja materiaalsed vahendid kannavad tähendust. Isegi Kristuse ülestõusmise ihu ei olnud virtuaalne, vaid teda sai puudutada ja ta sõi koos jüngritega. Inkarnatsioon on oluline meeldetuletus, alustõde, mis ei lase meil muuta usupraktikaid pelgalt vaimseteks.
Niisiis, siinkirjutaja ei arva, et virtuaalsed keskkonnad oleks midagi, mille juurde tuleks olukorra normaliseerudes jääda. Erand on erand. Jumal suudab tegutseda ka erandlikes oludes. Siiski… näha vendi ja õdesid Issanda ees, istuda ümber käegakatsutava laua, kasvada usus ja Kristuse järgimises nii, et me tegelikult kuulame üksteist, ulatame käe ja õpime vahetutes situatsioonides armastust ja Kristuse meelt – sellise osaduse tähtsus ei kao kuhugi. Vahest õpetab erandlik olukord meid nähtavat füüsilist kokkusaamist ja koos jagatud pühaõhtusöömaaega rohkem hindama.
Aga seniks – helistame, kasutame internetti, hoiame virtuaalset osadust. Täidame Kristuse käsku usus, armastuses… ja loominguliselt.