September 2022 
Margarita Pugri, ülevaade oma Eesti Kunstiakadeemias kaitstud magistritööst
Möödunud suve lõpul kaitsesin Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse osakonnas magistritööd, mis käsitleb 20. sajandi alguse vabakoguduste palvemaju, täpsemalt tänaseid EKB Liidu koguduste hooneid. Uurimistöö peamiseks eesmärgiks on palvemajade kui ajalooliste hoonete väärtustamine ja võimalik säilitamine. Töö fookuses on Läänemaal ja Eesti saartel paiknevad palvelad.
Kõik sai alguse sellest, kui ühel 2019. aasta kevadisel pühapäeval istusin Nõmme baptistikoguduse kirikupingis. Lastes silmadel ruumist üle käia, kerkis minu sees kummaline kahtlus, et siin ruumis on midagi väga olulist puudu. Hiljem selgus, et mul oli õigus – aegade jooksul on kaduma läinud kiri koorivõlvilt. Mul tekkis huvi, mis on ruumiliste muutuste taga ja milliseid väärtuseid me ruumis millelegi omistame, milline üldse on vabakoguduse sakraalne ruum. Selliste küsimustega astusin EKA magistriõppesse. Oma uurimuses käsitlen füüsilise ja vaimse pärandi aspekte koos, ühe tervikuna. Lisaks arhitektuurile püüan mõtestada koguduste ajaloolist spiritualiteeti, jumalateenistuse rõhuasetusi ja vaadelda, kuidas see materiaalses peegeldub.
Palvemajad nii meie külamaastikul kui linnades on maamärk ajast, kui Jumal puudutas Eestimaad ja muutis tervete põlvkondade südameid.
Miks on oluline palvemajadest rääkida?
19. sajandi lõpu Läänemaa ärkamisest alguse saanud koguduste sünd tõi kaasa palvemajade ehituse, inspireeritud ise teha tahtmisest ja vabast koguduslikust enesemääratlusest. Ühine usk ja armastus liitis inimesi ühise jõupingutuse ja sisemise kirega püstitama pühakodasid, kus Jumalat kiita ja evangeeliumi kuulutada. Palvemajad nii meie külamaastikul kui linnades on maamärk ajast, kui Jumal puudutas Eestimaad ja muutis tervete põlvkondade südameid.
Palvemajad said alguse praktilisest vajadusest, kui talutuba enam kokkutulnud rahvast ära ei mahutanud. See, mis kunagi sai meie esivanemate poolt lihtsalt tahutud ja käepärastest vahenditest valmistatud, on 100 ja enam aastat hiljem muutunud ajalooliseks väärtuseks. Täie kindlusega võib vabakoguduste 20. sajandi alguse palvemaju pidada Eesti väärtusliku arhitektuuripärandi hulka kuuluvateks. Lisaks raamistab traditsiooniline ruum meie identiteeti. Uued mudelid ja kontseptsioonid ei saaks tekkida, kui ei oleks mineviku pärandit ja eelkäinud põlvkondade tööd.
Kuidas on lugu muinsuskaitsega? Kaitsealuseid hooneid on täna kaks: Kärdla baptistikoguduse palvela ja Tallinna Kalju baptistikoguduse kirik. Eelmisel aastakümnel teostatud 20. sajandi väärtusliku arhitektuuri analüüsi käigus viidi läbi palvemajade alusuuring, mille tulemusena tehti ettepanek kaheksa EKB Liidu palvela riikliku kaitse alla võtmiseks ja enam kui 35 hoone arvelevõtmiseks. Riiklikku kaitset hoonetele siiski ei määratud, kuna komisjon pidas palvemaju pigem piirkondliku tähtsusega objektideks, millele rakendub kaitse läbi kohaliku üldplaneeringu. Selge, et ei riiklik kaitse ega ka üldplaneeringuga väärtuslikuks objektiks tunnistamine ei taga hoonete säilimist. Säilib ikka see, mida väärtuslikuks peame.
Miks on palvemajad ohustatud?
Palvemaju ohustab enamjaolt kolm probleemi: kasutusest väljajäämine koguduse piirkondliku hääbumise tõttu; aktiivne ehitustegevus, ajaloolist materjali väärtustamata; ja funktsiooni muutus. Viimase puhul on üheks iseloomulikuks näiteks hoone eraomandusse müümine, nagu juhtus Sagaristi palvemajaga Saaremaal.
Vaade ajalukku ja tänapäeva 
Erinevatel ajaperioodidel on palvemajad mänginud erinevat rolli koguduse elus ja identiteedis. Oma töös kulgen läbi ajaloo, vaadeldes palvelate ehitust koos kogudusliku arenguga. Sõdadevaheline periood oli kõige intensiivsem ehitusaeg, siis kerkis nii vernakulaarseid (kohaliku päritoluga – toim) maapalvemaju kui ka professionaalset moodsa joonega arhitektuuri. Nõukogude okupatsiooniaegsed ehitustingimused ja samuti taasiseseisvumisjärgne ehitusbuum jätsid palvemajadele oma jälje. Autentsena säilinud hooneid on napilt ‒ seda hinnalisemad on need vähesed.
Pärandikaitse pole kaitse muutuste eest, vaid muutuste tark juhtimine nii, et olemasolevad väärtused säiliksid ja jääksid ruumis hoomatavaks.
Kas palvemaja on püha?
Minu jaoks on oluline kuulata, mida meie koguduste liikmed ise palvemajadest arvavad. Intervjueerisin kokku 64 inimest, uurides hoone ja ruumi tähendust inimese ja koguduse jaoks. Muuhulgas küsisin: kas palvemaja on püha?
Üldistatult väärtustavad palvemaju rohkem vanem põlvkond või ka nende järglased, kes on olnud ise palvelaga lähemalt seotud. Mida pikemaajalisem ja isiklikum on side hoonega, seda suuremat aukartust ruumi ees tuntakse ja seda väärtuslikumaks peetakse. Pühaks ei peeta palvelat kui füüsilist objekti ennast, vaid Kristuse ligiolu oma koguduse keskel. Pühadust võib tõlgendada ka isiklikumal, emotsionaalsel tasandil. Näiteks kui inimene on läbi elanud usulise kogemuse mingis ruumis, tajutakse seda pühana. Pühaks peetakse palvemaja ka nende inimeste tõttu, kes seal on tegutsenud. Tuntavalt on füüsilise ruumi sees vaimne ruum, mis ei lõpe koguduse lakkamisega. Usun, et palvemajale elu andev kogudus ei lõpe viimase jumalateenistusega, vaid lugu läheb edasi, kui ka nähtavat tegevust ei toimu.
„Tants“ kantsli ümber
Maailm muutub ja kogudus koos sellega, samuti ruum meie ümber muutub ja kohaneb ajaga. Vabakoguduse ruumikujundus ja sümboolsus on olnud vabamalt tõlgendatav kui traditsioonilise kiriku ruumi puhul. Nii ühiskonnas toimuvate protsesside kui vaimulike eeskujude mõju on ruumis lihtsamini omaksvõetav. Samas ei saa öelda, et vabakogudustel puuduks traditsiooniline ruum. Igal ruumil on oma kord ja hierarhiline ülesehitus: kui me midagi selles muudame, muutub ka ruumi tähendus.
20. sajandi alguse palvemaja ruum oli sõnakeskne, seda väljendasid keskteljel asuv kantsel ja piiblisalm seinal. Seinale maalitud või kinnitatud piiblitekst võis olla ainukeseks visuaalseks sümboliks ruumis, mis kandis omamoodi ikooni rolli, olles ühendajaks maise ja vaimse maailma vahel. Tänane trend on, et kantsel on kas kõrvale tõstetud või üldse likvideeritud, põhifookus ruumis on ülistusbändil ja ekraanil.
„Miks sa sellise jamaga tegeled?“ 
Kõikides külastatud kogudustes võeti mind abivalmilt ja sõbralikult vastu, kuid ka sellist küsimust kuulsin küsitletute hulgas. Nõustun, et inimene on alati tähtsamal kohal kui hoone. Samuti on keskendumine tulevikule tähtsam kui minevik. Samas, nii nagu inimene vajab rõivast oma ihu katmiseks, vajab ka kogudus hoonet varjualusena. Selleks, kuidas vana hoonet on õige uuendada, andis Jeesus ise oma sõnadega juhendi, öeldes: Keegi ei paika vanutamata riidetükiga vana kuube, muidu paik rebeneb selle küljest, uus vanast, ja auk läheb veel suuremaks (Mk 2:21). Sellega oli öeldud, et igal asjal on oma õige aeg ja tark tegutsemisviis.
Paraku sisaldab pärandikaitse endas alati konflikti uue arengu ja vana traditsiooni vahel. Kindlasti ei tohiks palvemajade ajalooline ja arhitektuurne väärtus saada takistuseks koguduse arengule, kuid uuendada tuleb mitte vana hävitades, vaid muutusi targalt juhtides.
Kokkuvõtteks
Suhtumine ajaloolistesse hoonetesse EKB Liidus on peamiselt praktiline, palvemaja on eelkõige tööriist. Muutusi ruumis juhivad koguduste juhtkonnad, otsused sünnivad majanduslikel kaalutlustel. Rohkem väärtustatakse vaimse pärandi rolli, füüsiline pärand on vähem tähtis. Kriitiline vajadus oleks arhitektuuri- ja pärandialase teadlikkuse tõstmise järele. Soovin, et minu töö võiks ärgitada üles võtma selleteemalist diskussiooni, kaasamõtlemine oleks juba suur algus.
Palvemaja on sageli käsitletud kui koguduse kodu. Kuid palvemaja pole suletud kogukonna ruum, vaid see on avalik ruum. Hoone on kui raamatu kaaneümbris ja eessõna, millele põgusa pilgu heitnud lugeja oma arvamuse kujundab. Ruum kannab ühtlasi olulist sõnumit maailmale.
Minu magistritöö „PALVEMAJAD. 20. sajandi alguse vabakoguduste palvelate väärtustamine ja säilitamine“ on leitav EKA digiteegi leheküljel https://digiteek.artun.ee/. Tänan väga oma juhendajaid Toivo Pillit ja Anneli Randlat ning kõiki intervjueeritud inimesi, tänu kellele on minu maailm palju rikkam paik!
