Oktoober 2022 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
„See on Paide kõige sõbralikum kogudus,“ ütleb minu kõrvale istunud Pille, kellega esimest korda kohtume.
Ehkki see avaldus kõlab üsna julgelt, on mul lihtne teda uskuda. Kui me kella kümne ajal, tund enne teenistust, pastor Joel Raasiku ja tema abikaasa Ailiga kirikumajja jõudsime, oli seal juba mitu inimest toimetamas. Kõik nad tulid üksteise järel mulle tere ütlema, tutvustasid end ja tundsid ka minu vastu huvi. Mu kahele lapsele toodi kastitäis mänguasju ja kui lapsed ülistuse ajal kitarri mängiva pastori ette plaksutama ruttasid, ei pannud keegi seda pahaks. See kogudus on tõesti sõbralik.
Paide koguduse ajalugu uurides avastan, et kõik sai alguse kolmest naisest. Esimene teadaolev usklikuna ristitud inimene siin oli Mari Teinberg, kes tuli Rakvere kogudusest ja hakkas paluma, et Jumal saadaks töötegijaid ka siia. Paar aastat hiljem tulidki kaks Liisit – Liisi Bakul ja Liisi Pass. Viimane oli Kärdla koguduse vanema Peeter Kaupsi tütar ja temast sai Paide koguduse eestvedaja kokku kaheksaks aastaks. Tööd on juhatanud veel Joosep Sikka, Aleksander Tammiste, Aamo Remmel, Rudolf Kingissepp ja Johannes Jääger. Aamo Remmel töötas koguduses palgalise diakonina, ta oli tuline ja aktiivne. See kirglikkus jäi aga halvas mõttes silma tollastele võimudele, kes lõpetasid tema veidi üle aasta kestnud töö sisuliselt päeva pealt. Joel Raasik on tänavu 100aastaseks saanud Paide baptistikogudust teeninud pea veerandsada aastat. Tema põnevat lugu tasub üle lugeda Teekäijast 2/2020.
Tol oktoobrikuu kolmandal pühapäeval, kui Paide kogudust külastan, loeb alguskirjakoha õde Piret Onna. Pastor Joel ütleb oma tervituse ja kuidagi eriliselt jääb mu kõrvu kajama tema küsimus: „Oled Sa õnnelik? Kui keegi siin ei ole õnnelik, siis ta peab ära minema õnnelikuna.“ Siis saavad sõna külalised. Pärnu Saalemist (Paide eestpalvekogudus) on juubeli puhul õnnitlema tulnud Heldur ja Anne Aas. Teade, et pidustused on nädala võrra edasi lükatud, pole nendeni jõudnud, aga sellest pole midagi. Pärast tervitusi peab jutluse koguduse õde Heli Kivirand. Vennad aga lähevad sel ajal ühe õnnetu noore mehe eest palvetama. Pastor Joel jagab hiljem kohvilauas, et too mees oli saanud vabaks, oli tõstnud käed üles ja öelnud, et tal on nüüd jälle jõudu. Joel mõtles tõesti seda tõsiselt, et keegi ei pea kirikust õnnetuna lahkuma.
Pärast teenistust sõidan bussiga Tapale tagasi ja südames on helge tunne, mida kogesin juba hommikul ülistusproovi kuulates. Kui naised laulsid „Suur on Su ustavus”, läksid silmad niiskeks. Selle laulu sõnum võttis nii hästi kokku Paide koguduse 100 aastat: Jumal on ustav ja tema arm püsib.
Joel ja Aili kohtusid 1975. aastal, kui Joel oli veel päästmata ja tuli vanema venna kutsel palvelasse noori uudistama. Basskitarri mängiv Aili jäi talle kohe silma. Koos käidi Oleviste äratuskoosolekutel, kus Joel andis oma elu Jumalale. Jumalat ega Ailit pole ta jätnud sellest ajast saadik. Pulmad pidas paar vaid kolm nädalat pärast kohtumist. Nad on väga kokkuhoidev tandem: ühiselt on nad remontinud nii autot, kodu kui ka 90ndate lõpus kogudusemaja.
Legendaarne kogudusevanem Johannes Jääger laulatab Anatolit ja Martat. Jäägeri südames põles evangeelium elu viimse tunnini. Joeli sõnul tuli kantslisse astudes temasse eriline sära ja ta jutlustas tuliselt nagu noor mees. Kord tuli tema altarikutse peale palvele pool klassitäit tüdrukuid, kes andsid oma elud Jumalale, ja mitmed neist jäid ka püsima.
