Vaimulik isa isadeta ühiskonnas

11/2008 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor

"Sest kui teil oleks ka kümme tuhat kasvatajat Kristuses, ometi ei ole teil mitut isa – evangeeliumi kaudu olen mina teid sünnitanud Jeesuses Kristuses." (1Kr 4:15)

Juba aastaid tagasi juhtis saksa kirjanik ja psühhoanalüütik Alexander Mitscherlich tähelepanu sellele, et elame "isadeta ühiskonnas". Isalik autoriteet kodus, koolis ja ühiskonnas on murenenud. Ideaaliks ei ole enam eelneva põlvkonna elukogemustest tulenev isiklik eeskuju, vaid ühiskonna võimalikult efektiivne toimimine. Autoriteetide asemele on tulnud managerid, meediatähed ja uus tarkvara. Eesmärkideks on muutunud raha, võim, ühiskondlik positsioon ja väline sära. Eriline osa kõiges toimunus on massimeedial.

Kuid see ei ole ainus mõjutegur. Isa kadus laste jaoks siis, kui ta lahkus kodust, et otsida paremat tööd. Isegi kui ta töötab kodulinnas, jõuab ta koju õhtul hilja väsinuna ja võimetuna lastega suhtlema. Ta tahab süüa ja siis pikast päevatööst teleka ees lõõgastuda. Veelgi kehvem olukord on nendes kodudes, kus isa töötab Soomes või Norras, jõudes koju ainult paari nädala tagant.

.

Laste normaalseks arenguks, eriti esimestel eluaastatel, on vajalik "vitaal-suhe" (Vital-Bindung) vanematega. Mõiste "vitaal-suhe" pärineb saksa psühhosomaatilise meditsiini rajajalt Viktor von Weizsäckerilt. See lapse vahetu suhe oma vanematega on eluterve kasvatuse vältimatu eeldus. Emad on selles mõttes endastmõistetavalt eelisolukorras. Kuid vitaal-suhe peab kogu aeg muutuma ja lõpuks peab laps sellest ka vabanema, et iseseisvuda. Kui viimast ei toimu, siis asendub kasvatus dresseerimisega. Tagajärjeks on närvilised, tigedad ja kättemaksuhimulised lapsed. Selline seisund võib võtta ka haiglaslikumaid vorme. Laps keeldub söömast, oksendab, teeb alla, tuleb ette karjumis- ja hingamiskrampe. Von Weizsäckeri tähelepanek oli, et enamasti on need lapsed, kelle suhe emaga on olnud liialt tugev ja iseseisvumine ehk võõrutamine on jäänud hiljaks. Niinimetatud "headel lastel" on mõlema vanemaga tasakaalustatum vitaal-suhe ja võõrutamine on toimunud õigeaegselt. See, mida laps tegelikult vajab, on isa ja ema ning õigeaegselt iseseisvusele juhtiv kasvatus.

Kuid seal, kus isa viibib kaugel ja ema tunneb ennast igas mõttes mahajäetuna, see protsess lihtsalt ei toimi. Ema rahuldamata vajadus, olla kaitstud ja armastatud, muutub egoistlikuks kiindumuseks lapse vastu. Lapsest saab täitumata naiseliku armastuse lohutus ja pelgupaik. Laps peaks asendama seda, mida ema abielust pole saanud. Tagajärjeks on lapse liialt tugev suhe emaga, mis on paljude kasvuraskuste põhjuseks.

Viimaste aastakümnete uurimused isaduse vallas näitavad, et isa füüsiline ja aktiivne kohalolu soodustab väikelapse harmoonilist ja tervet arengut. Väikelaste eest hoolitsemine, nendega mängimine ja suhtlemine on ka isa ülesandeks. Küsimus ei ole mitte ema koormuse vähendamises, vaid lapse vajadustele vastutulemises. Isa koht perekonnas on sama oluline kui ema oma. Eesmärgiks on aga lapse iseseisvumine, oma kutsumuse ja koha leidmine elus.

Kõige raskem isa kaotuse vorm on abielulahutus. See on ühiskonna suurim nuhtlus. Selle negatiivsed tagajärjed lapse arengule on kõige selgemad. Vanemad kogevad abielukonflikti teravamalt enne lahutust, lapsed pärast lahutust. Lahutatud vanemate laste juures võib täheldada nii agressiivsuse kui depressiooni kasvu.

Abielulahutused ja last üksi kasvatavad emad kujundavad poistes mulje, et eraelus võib ka ilma meesteta hakkama saada. USA-s kasvavad neli poissi kümnest üles lahus oma bioloogilisest isast. Kõikjal, lasteaias, kodus, koolis ümbritsevad neid naised. Võimalik, et ka lugemisvara, mida koolis pakutakse, vastab enam tütarlaste kui poiste maitsele. Poistele jääb mulje, et lugemine ja kirjutamine on ülekaalukalt naiste asi. Üle jääb vaid omaealiste "meeste" kamp. Michael Gurian ja Kathy Stevens näitavad oma uurimuses, et kasvatus, reklaam ja marketing pakuvad eeskujudena debiilseid idiootlikke mehi. Poisid kaotavad selle tulemusena täiesti pinna jalge alt. Noored mehed, tulevased isad, kukuvad üha sagedamini sotsiaalsest võrgustikust läbi, toituvad ebatervislikumalt, satuvad sõltuvustesse ja surevad varem. Mehed asuvad seega 21. sajandi sotsiaal-psühholoogilises probleemtsoonis. Kaks kolmandikku võlgade all kannatavatest inimestest on mehed. Austraalias on 94% vangistatuist mehed. Ühendriikides on 90% mõrvaritest ja seksuaalkurjategijatest mehed. Milline saab olema meeste tulevik?

Perekondlike nihete taustal on toimunud veel terve rida ühiskondlikke nihkeid. Kuigi naiste roll ühiskonnas on järsult kasvanud, on võimuhoovad täna veel meeste käes. Just ühiskonna juhtimises on naised ikka veel alaesindatud. Mõelgem vaid Eesti Riigikogule või valitsusele. Näib, nagu oleks võim veel ainus mehelikkuse kants. Sama kordub ka perekonnas. Saksa meesteuurija Walter Hollstein ütleb, et kaks kolmandikku mehi peab end endiselt "kasvatajateks" ja ülemusteks ja üksnes üks kolmandik "hoolitsejateks" ja toitjateks.

Isa olemus ja ülesanne

Iga tõelise isaksolemise tunnuseks on armastus ja vastutus. Jeesus viitab ikka ja jälle "oma Isale", kes on meie kõigi Isa. Jumal Isa ongi kõigile meestele isaksolemise eeskujuks. Ta on taeva ja maa Looja. Ta armastab ja hoolitseb oma loodu eest. Selles armastuses andis ta oma Poja. Ta ei jätnud omasid üksi. Ta ei jäta neid kunagi maha. Tõelise isana võtab ta meid vastu tingimusteta, sellistena, nagu me oleme. Me võime alati tema juurde tulla, seda isegi siis, kui probleemid näivad ületamatutena. Ta näeb kadunud poega kaugelt ja jookseb talle vastu. Ta juhib ja kannatab. Ta annab sõna ja astub lõpuks ise oma Pojas meie keskele. Ta kuulab meie palveid ja andestab. Ta süda on avar. Ta päästab, toetab, julgustab.

Isa põhimõtteks ei ole valitsemine, vaid teenimine

Tüüpiline mehelik küsimus: Kes on kõvem tegija? Kes on suurim, saab vastuse Uues Testamendis. "Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!" (Mk 10:42-44)

Äikesepojad, kõvemad mehed Jeesuse õpilastest, Jaakobus ja Johannes, tulevad Õpetaja juurde ühise palvega: "Jeesus, meile on selgeks saanud, et sa oled kõva tegija, aga kas meie ei võiks olla vähemalt teised ja kolmandad mehed taevas?" Nad kannavad oma mehelikud tunded taevasse. Jeesus aga väljendab ennast väga selgelt. Taevas on kõik teistmoodi. Taeva põhimõte pole valitsemine, vaid teenimine. Taevase kvalifikatsiooni mõõdupuuks on Jeesus Kristus ise.

Sellel on iga kristliku mehe ja isa elule praktilised tagajärjed.

Vaimulikud isad on eriliselt küpsed isiksused, kellel on lähedane osadus Jumalaga ja kes järgivad Kristust põhimõttekindlalt.

Võimutseva mehe pilt on lootusetult iganenud. Tuleviku mees ja isa on hooliv kasvataja. Ta ei häbene vahetamast lapse lappe ja toimetamast köögis. Ta on "tervise-hedonist", kes elab ja tarbib kõrgete moraalsete kriteeriumite järgi. Ta elab keskkonnateadlikult ja kokkuhoidlikult. Ta on hea ja noorusliku väljanägemisega idealistlikult häälestatud tulevikuoptimist. Tema elu rikkust ei saa röövida majanduskriis ega looduskatastroofid, sest see on "taevas tallele pandud". Ta võtab aega, et defineerida uuesti oma elu põhiväärtusi. Ta võtab aega, et väljendada oma hoolivust ja armastust pereliikmete vastu. Lähedased suhted on talle tähtsamad kui kõrge sissetulek. Elukutse pole talle ainus viis ennast teostada. Ta mõtleb üha enam täiuslikule eraelule, kogudusele ja paremale elukvaliteedile.

Selline isa on juba olemas. Ta elab meie keskel. Ta elab kaasa lapse sünnitusele, lükkab lapsekäru ja teeb ilma suuremate pingeteta koduseid töid. Ta pole mitte emarolli üle võtnud, vaid on sidunud parimad traditsioonilised mehelikud omadused nagu tugevus, ausus ja kindel iseloom näiliselt naiselikega nagu koostöö- ja suhtlemisvalmidus ning hoolitsus.

Ta ei võitle naistega positsiooni pärast, vaid on võtnud Looja poolt antud vastutuse, et kanda seda Kristuse eeskujul. Ta on Jumala majapidaja, mitte kaugustesse haihtunud Alfa-loom.

Vaimulik isaksolemine

Alustasime "isadeta ühiskonna" kirjeldusega. Õnneks on siin maailmas paik, kus tõeline isaksolemine pole kunagi lakanud. See on Kristuse kogudus, kus läbi erinevate aegade on alati tunnetatud taevase Isa lähedalolu, Poja vabastavat ja lohutavat hoolitsust ning Püha Vaimu emalikku puudutust. Evangeeliumi kaudu sündisime me sellesse imelisse perekonda, kus oleme leidnud ka vaimulikke isasid. See on eriliselt suur õnnistus. Vaimulikud isad on eriliselt küpsed isiksused, kellel on lähedane osadus Jumalaga ja kes järgivad Kristust põhimõttekindlalt. See, mis neid vaimulikeks isadeks teeb, on vitaal-suhe Jumalaga ja vendadega. Osadus Jumalaga paneb neid kaasvendi armastama nõnda, et see on meeldiv ja stimuleerib vaimulikku arengut. Nad annavad turvatunde, on toetavad, ausad ja ei häbene, kui on vaja, ka manitsemist. Nad pole lihtsalt kasvatajad. Nende autoriteet meie elus pole põhjendamatu. See rajaneb Jumala sõnal ja püha elu eeskujul. Vaimulike isadena aitavad nad meid iseseisvuda, avavad meile uusi vaimulikke horisonte ja näitavad teed igavesse kodusse.