Oleviste noortekoori esimene aasta

01/2011

Peeter Roosimaa,

noortekoori vilistlane

Nõukogude Liit, kuhu kuulus ka Eesti NSV, oli ateistlik riik. See tähendas nii kogudustele kui ka kristlakonnale üldse paljusid piiranguid. Eriti raskeks kujunes nn Hruštšovi aeg. Pärast N. S. Hruštšovi NSVL kommunistliku partei peasekretäri kohalt tagandamist piirangud kogudustele leevenesid. Tallinna Oleviste koguduses väljendus see näiteks selles, et aktiviseerus mitmesuguste kooride töö. Kuigi kristlik noortetöö oli endiselt keelatud ja karistatav, kerkis mitmel korral üles küsimus, kas ei võiks usklikkodude noori siduda laulmisega.

.

Lõpuks langetatigi otsus. 1967. aasta detsembris kogunes tosin tütarlast ja kümmekond noormeest õde Vilgo Linaski (kõik me kutsusime teda tädi Tulliks, alljärgnevalt kasutangi just seda nime) juhtimisel Oleviste kirikusse esimesele harjutusele. Milliseks meie tegevus kujuneb ja kui kaua see kestab, ei olnud teada – vaevalt see kõik võimudele teadmata jääb. Eriti puudutas see küsimus alla 18aastasi noori. Kui alustasime, oli tütarlaste vanus 15 kuni 17, noormeestel 16 kuni 20 aastat. Kõige nooremateks olid Ülle Jürgenson 14 ja Viljo Rannala 13. Seega pidi see tegevus toimuma võimalikult varjatult. Muidugi, noortena ei tunnetanud me ohte sellisena, nagu meie juhid. Meie seas olid ka kaks "eakat" – 25aastane Anne Leisberg ja 23aastane Jaan Puusaag. Jaanist sai meie koorivanem. Hiljem kuulusid vanematena meie hulka ka Marge Tärk ja Miloone Piil, kuid koori liikmete nimistust ma nende nimesid ei leidnud.

Milliseks meie tegevus kujuneb ja kui kaua see kestab, ei olnud teada – vaevalt see kõik võimudele teadmata jääb. Eriti puudutas see alla 18aastasi noori.

Oma esimese väikese panuse võisime anda 22. detsembril 1967 kooride jõuluõhtul Oleviste kirikus.

Ülevaade esimesest tegevusaastast

Oleviste noortekoori tegevus oli väga aktiivne. Lausa mitu korda nädalas toimusid mitmesugused üritused, küll harjutused ja esinemised. Ikka leidus põhjusi, nt sünnipäevad, et üksteisel külas käia, väljasõite korraldada jne. Põhiline oli siiski laul, mis meid ühendas. Järgnevalt annan lühiülevaate noortekoori esimese aasta toimetamistest.

Pärast jõuluaega oli meie kavas spirituaalide laulmine, ülestõusmispühadeks lisandusid vanad saksa laulud. Nende laulude helikeel oli meie jaoks huvitav ja värske. Peagi laienes koori repertuaar veelgi, lisandusid ka instrumentaalsaatega laulud. Laulsime innu ja vaimustusega. Kõige selle juures oli tädi Tulli lausa fantastiline! Ta oli väga hea õpetaja. Ta nõudis nii helipuhtust kui ka laulmise dünaamikat. Laulmiseks oli vaja ka noote. Nende paljundamine toimus käsitsi. Sellegi eest hoolitses eelkõige tädi Tulli. Kuid ta leidis endale ka mõned selgema käekirjaga abilised. Algul olid noodid üksikutel lehtedel, siis õnnestus hankida noodijoontega umbes 2 cm paksused sinised märkmikud.

Esinemise võimalusi oli kooril rohkesti küll jumalateenistustel, aga ka mitmesugustel muudel üritustel. Esinesime nii Oleviste kirikus kui ka Kalju koguduses ja Nõmmel; samuti väljapool Tallinnat: Kehras, Haapsalus, Ridalas, Kohilas, kord sai isegi Riias käia.

Alljärgnevalt mõned konkreetsed juhtumid

Põnev ja elamuslik oli ülestõusmispüha varahommikul kell pool seitse Oleviste kiriku rõdul laulda Jumalale kiitust.

Sellele eelneval päeval, vaiksel laupäeval käisime väikeste gruppidena vanakestele ja haigetele laulmas. Sellega seoses meenub üks vahejuhtum. Ühe vanakese juures oli külas ka keegi keskealine naine. Tollele ei meeldinud, et me laulsime vaimulikke laule. Kui olime lahkumas, haaras ta mu vormimütsi ja lubas selle instituuti viia ning minu peale kaevata. Sellest oleks tulnud suur pahandus. Lõpuks, pikkade manitsuste ja hoiatuste järel andis ta mütsi siiski tagasi.

Märtsi alguses, naistepäeva paiku, sõitsime Kehrasse. Päeval käisime suusatamas. Õhtul pidasime osadust Kehra lähedal Aasa talus, kus elas sealse koguduse vanem Heldur Tooming oma perega. Samas ka ööbisime. Pühapäeval laulsime ja tunnistasime jumalateenistusel Kehra palvelas. Pärast külastasime seal lähedal Kiisa Talus tädi Tulli onu Johannes Leppa . Mul on meeles, et seal võisin ka mina juhatada üht laulu. Selleks, et lauljad mind näeksid, ronisin pliidile. See andis mulle mõneks ajaks pliidikoorijuhi kuulsuse. Sel ajal kasutasid mitmed võimalust koori juhtimisel kätt harjutada. Minu 1968. aasta kevade märkmetes on kirjas, et kooril oli 11 dirigeerijat.

See andis mulle mõneks ajaks „pliidikoorijuhi" kuulsuse.

Meile oli suureks auks 1. juunil esineda Helle Raidi ja Jüri Puusaagi laulatusel Olevistes ja sellele järgneval pulmapeol, mida peeti Kohila palvelas.

1. oktoobril oli tädi Tullil 40. sünnipäev. Vara hommikul kell pool seitse laulsime talle äratuslaulu. Probleemiks oli, kuidas nii vara kohale saada, ja ega kõik ei saanudki.

Koori jaoks olid tähendusrikkad kohtumised ja esinemised Tallinna Kalju koguduses. Septembris olid seal külas muusikud ja lauljad Lätist, kuu lõpus ka külalised Soomest. Ka meie kooril oli võimalus nendel üritustel esineda.

Nagu juba eespool selgus, tegi koor mitmesuguseid väljasõite. Minu märkmetest on lugeda, et juba kolmekuningapäeval käisime väikesel suusamatkal. Vast kõige sagedamini külastasime Aasa talu, aga peatusime ka samuti Kehra lähedal Vainu talus. Märtsi lõpus matkasime Väänasse Mikk Metsala juurde. Aprillikuu viimasel pühapäeval oli koori väljasõit Viliveresse, sealt jalgsirännak Kohilasse ja esinemine sealsel jumalateenistusel. Maipühade ajal tegime kolmepäevase reisi Haapsallu ja Ridalasse. Haapsalus käisime ka oktoobri lõpus.

Väga meeldejääv oli koorile suvine matk Ontikale. Matka tarvis oli igale osavõtjale tehtud musta ja kollase mustriga pluusid. Pärast matka oli koor mõnda aega tuntud kui „Ontika kogudus".

Detsembri algul külastasime Kallaveres Kurgede peret. Oma mälestusi jagas seal õpetaja Harri Haamer. Kuu keskel osalesime Kohila kogudusevanema Kaljo Raidi 50ndal juubelil.

Noortekooril kujunes hea koostööside Oleviste saatega segakooriga. Näiteks oktoobri lõpus külastasime ühiselt Riiat. Jah, mitte küll kogu noortekoor ei olnud kaasas. Reis toimus suurema ürituse raames, kus koos kohalike kooridega laulsime sealsetes Matteuse ja Kolgata kogudustes G. F. Händeli Messiat. Päris omaette esinesime aga ühes Riia luteri kirikus. See oli tõeliselt elamusterohke ringreis, seda ka konspiratsiooni mõttes. Surnutemälestuspühal laulsime koos katkendeid W. A. Mozarti Requiemist. Koos laulsime ka jõuluajal.

Noortekoori töös oli tähtis koht ka õpetuslikul osal, samuti palvetamisel. Üks läbiv teema oli Jeesuse elu tundma õppimine. Kõige enam pühendas noorte õpetamisele aega kogudusevanem Osvald Tärk. Kuid õpetusi jagasid ka Edgar Tamm, Ermo Toom, Ants Rebane. Täiesti mõistetavalt tõusid noorte kollektiivis esile ka noormeeste ja tütarlaste vahelised probleemid, mis mõjutasid ka koori sisekliimat. See oli Haapsalu kogudusevanem ja varem aastaid Koloveres pedagoogina töötanud Gustav Nõlvak, kes meid manitses ja meile kohaseid õpetussõnu jagas.

1968. aasta hakkas peagi õppema. Saabus jõuluaeg. Kooris moodustati neli brigaadi, kes käisid vanakestele jõulutervitust viimas. 20. detsembril oli Olevistes kooride jõulupuu. Minu märkmetes on kirjas, et koos saatega segakooriga laulsime W. A. Mozarti Laudate Dominum'i. Meie jaoks eriline oli kaasa laulda jõuluõhtul Oleviste kirikus. Aasta viimased märkmed tuletavad meelde vana aasta ühist ärasaatmist ja uue vastuvõtmist Joel Tammeka juures.

Statistikat ja üldistusi

Nüüd ka pisut statistikat. Kui esimese aasta kevadel võttis meie üritustest osa keskmiselt 15 tütarlast ja 14 noormeest, siis esimesel aastapäeval oli nimekirjas juba üle 30 tütarlapse ja umbes 25 noormeest. Kohal käis keskmiselt 20 tütarlast ja 15 noormeest. 1968. aasta sügisel liitus meiega Marika Kahar, kes õppis koorijuhtimist ja oli koorijuhtimisel suureks abiks. Koorijuhtimist said proovida ka mõned teised koori liikmed.

Teisel aastapäeval oli nimekirjas umbes 35 tütarlast ja 25 noormeest, kohal käis vastavalt keskmiselt 25 ja 15. Kolmandaks aastapäevaks olid need arvud veelgi suuremad.

Kui töö laienes ja võimud aru pärisid, siis esitleti seda kui Oleviste koguduse harjutuskoori, et selliselt uusi lauljaid saada. Oli ju mõne aastaga tõusnud enamuse kooriliikmete vanus 18 ja üle selle, mis andis õiguse koguduses avalikult tegutseda. Kuid eraldi noortetöö oli võimude poolt endiselt taunitav.

Kogu tegevust kokku võttes on mõistetav, et tollases ateistlikus ühiskonnas, kus kristlik laste- ja noortetöö oli võimude poolt keelatud, mõjus Oleviste noortekoori aktiivne tegevus innustavalt ka teiste koguduste noortele. Tekkisid noortekoorid ka mitmetes teistes kogudustes, Kaljus, Nõmmel. Metodisti kirikus tekkis ansambel Sela. Ka Olevistes endas avardus noorte tegevus märgatavalt. Suureks rõõmuks oli see, et ajapikku elasid mitmed ja mitmed noored läbi oma uussünni ja liitusid kogudusega.