Otsing

04/2011

Ermo Jürma meenutusi Viljandist

Viljandi oli minu pastoraalse töö teine kogudus. 1983. aasta jaanuaris, kui olin usuteaduse õpingutelt Saksamaalt koolivaheajal, kutsus vanempresbüteri asetäitja Ülo Meriloo mind Viljandi koguduse nõukogu vendadega kohtuma ja pärast Buckowi Teoloogilise Seminari lõpetamist sama aasta suvel olingi Viljandis.

7. augustil oli pühalik kogudusevanema ametisse seadmine, mida juhatas vanempresbüter Robert Võsu. Hea oli tulla kogudusse, kus (tollal vähene) dokumentatsioon oli korras ja liikmenimekiri kattus tegeliku pildiga ning kus meid abikaasaga ootas koguduse korter (täpsemalt pool maja).

.

Vastuvõtt Mulgimaal oli igati soe (samas kui mitmed nõuandjad vendluse teistest kogudustest olid jõudnud mind mitmesuguste parteide ja probleemide eest hoiatada). Lähemate kaastöölistega saime kiiresti sõpradeks. Loomulikult võttis aga kõigi koguduseliikmete, nende sugulussidemete ja erinevate teenimisandidega tuttavakssaamine tublisti aega. Aeg-ajalt tuli ikka ühelt ja samalt inimeselt korduvalt tema nime küsida.

Välised suurimad erinevused, võrreldes tänase tööga, olid vahest selles, et mul puudusid telefon ja auto; mõlemaid oli muidugi ka koguduse liikmetel alles vähe. Sageli aitasid Paul Kaik ja Johannes Saard mind koguduse linnast väljas elavate liikmete külastamisel.

Kuna koguduse armastusega ehitatud palvela oli nõukogude võimu poolt ära võetud, siis kasutasime adventistide ruume (meile oli isegi hea, et nende suureks päevaks on laupäev). Siiski oli neil koosolek ka pühapäeva õhtul. Seega saime meie oma pühapäevast teist jumalateenistust pidada kell kolm pärastlõunal. Nii oli aga koosolekute vahe pisut lühike ja seetõttu nõudis teise teenistuse erksana-hoidmine kõigi pingutust.

Kas oli seal suurem igatsus Jumala vahetumale abile või vahest mängis siin rolli kahe teenistuse koosmõju, see jääbki saladuseks.

Koguduse jutlustajate ja tunnistajate pere oli tubli ning kuukava töötas päris hästi. Samas oli mulle pisut harjumatu ühel pühapäeval kaks korda põhiliselt samale kuulajaskonnale kõnelda. Olen oma loomu poolest ja ka tänu „saksa koolkonnale" pühendanud alati suurt tähelepanu jutluse ettevalmistamisele. Kuid nüüd tuli nädala sees ette valmistada paralleelselt kahte jutlust. Aeg-ajalt oli siis tunne, et hommikune sõnum on „küps", aga teine kõne vajaks veel selginemisaega. Kuid tänini on meeles just need paar korda, kui teise, pärastlõunase koosoleku lõpus tulid inimesed eestpalvele. Kas oli seal suurem igatsus Jumala vahetumale abile või vahest mängis siin rolli kahe teenistuse koosmõju, see jääbki saladuseks.

Tollases (usuasjade voliniku poolt kärbitud) „mustade kaantega" koguduse laulikus oli vaid 400 üldlaulu. Mina tegin oma lauluraamatu vahele ruudulisest vihikulehest tabeli: 20 x 20 ruutu. Sinna märkisin jumalateenistuste käigus kõik lauldud laulud üles ja peaaegu kõiki laule me ka laulsime. Usun, et selline tasakaalustatud lauluvalik täiendas ja rikastas kantslikuulutust.

Kolmapäeviti toimusid koguduse palve- ja piiblitunnid. Nendel õhtutel laulsime „Võidulauludest". Paraku olid kogudusel sellest laulikust vaid paarikümne laulu noodid. Lõpuks tundus minu jaoks ühtede ja samade laulude tihe kordamine pisut väsitav – samas said aga nende sõnad ja viisid kindlalt pähe.

Tol ajal oli vendluse Piiblilugemise kalendri – mis tol ajal oli koguduseliikmete seas väga hinnatud – trükiarvuks riigivõimude poolt lubatud vaid ca 1/3 liikmeskonnast. Mina olin aga saanud tuua Saksamaalt kaasa isikliku kirjutusmasina „Erika" (nõuka aja tõeline defitsiit). Nii oli mul võimalus mitme kopeeri abil trükkida selleks pühapäevaks, kui kalender trükikojast saabus, piisav arv lisaeksemplare ja neid kõigile soovijaile ulatada.

Matrona Kanariku juhtimisel tegutses koguduses väikene laulukoor, kus minagi Edgar Kaljapulga kõrval tenorit laulsin. Jumalateenistustel laulsime keskmiselt üks kord kuus. Suursündmuseks meie koori elus oli ka Oleviste kirikus vendluse 100. aastapäeva pidustuste kooriprogrammis osalemine.

Oluliseks innustuseks vaimulikus töös oli üks kodune, igal nädalal kohtuv palvegrupp, kellega koos said paljud palvesoovid ja vajadused Jumala ette kantud.

Minu abikaasa Urve töötas Viljandi metsakombinaadis ja tegi koos abilistega koguduse lastetööd. Siia tõi ta kaasa oma Tartu õpinguaastatel ja Rapla koguduses omandatud vastavaid oskuseid ja materjale. Kindlasti on mitmetel tänini meeles 1985/86. aasta laste suvelaagrid mere ääres Orajõel.

1985. aasta suvel oli meil koos adventkogudusega palvesaali suur remont. Uuendatud sai sisekujundus, ehitatud kaunis ristimisbassein ja helivõimendus. Meeles on nende pastori repliik, et mitmetel usklikel on ju „oma kojad vooderdatud", seepärast ei tohi pühakoja ehitusel ka ühtegi hinnaalandust teha. Rõõm oli näha, et Viljandi vendadel olid ehitamisel kuldsed käed. Koos sellise tegusa ja jõulise tuumikuga sai 1986. aasta suvel Ridala uut palvelat ehitama sõita ja see oli rõõm.

Mõeldes kiirelt mööda lennanud kolmele aastale Viljandis tõuseb tänutunne taeva poole Jumala abi ja õnnistuste eest. Rahuga südames sai see paik ja töö vend Aamo Remmelile üle antud.

Uudised

SAATEKS

21 Juuni 2022
SAATEKS

Juuni 2022 Mikael Raihhelgauz, Kõrgema Usuteadusliku Seminari (KUS) arendusjuht Paistab, et on hakanud kujunema murettekitav seaduspära: Kõrgema Usuteadusliku Seminari kogukonna mahukamate tekstikogumike ettevalmistusaeg langeb kokku tõsiste kriisidega. 2021. aasta suvel ilmunud...

2022-4-juuni

21 Juuni 2022
2022-4-juuni

SISUKORD  SAATEKS Mikael RaihhelgauzTarkuse omandamine: mõtteid kristlikust haridusestTARKUS hüüab tänavail Mikael RaihhelgauzNoorte juhtide arenguprogramm: Euroopa ja Eesti versioon Einike PilliMinevikukogemusele, olevikule või tulevikule keskendumine? Koguduse arenguprogrammi arenguteest ja õppimiskogemustestEinike Pilli,...

Sõnaväänamise anatoomia

21 Juuni 2022
Sõnaväänamise anatoomia

Juuni 2022 Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog Uskliku inimesena usun, et Jumala sõna ehk Piibel on Jumala vaimust inspireeritud tõde. Jumalakartliku inimesena püüan oma elu elada Jumala sõna järgi. Selleks et...

Lepituse and ja ülesanne

21 Juuni 2022
Lepituse and ja ülesanne

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor, jutlus Olevistes 6. märtsil 2022 Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See...

Jumala õunaaed

21 Juuni 2022
Jumala õunaaed

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor, jutlus Keilas, 6. märtsil 2022 Seda suurt Keilast alanud kooli juubelisünnipäeva peame nii keerulisel ajal (Venemaa on koos Valgevene sõjaväega ründamas Ukrainat), kus isegi ei...

Miks me teeme seminari?

21 Juuni 2022
Miks me teeme seminari?

Juuni 2022 Erki Tamm, EKB Liidu president Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna...

Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

21 Juuni 2022
Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

Juuni 2022 Stefan Gisiger, Euroopa Baptistiföderatsioon president Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde. Temal oli...

Tarkus hüüab TÄNAVAIL

21 Juuni 2022
Tarkus hüüab TÄNAVAIL

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Saksamaa Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus (Õp 1:20–21).Eelmised kaks ettekannet käsitlesid selle...

Olla helilooja vabakirikus

21 Juuni 2022
Olla helilooja vabakirikus

Juuni 2022 Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud On 2011. aasta hilissügis. Pärast väikest ekslemist leian Vääna-Jõesuu männimetsas õige teeotsa ja pööran kitsamale rajale. See viib Anne Metsala manu. Suvilast elumajaks ümber...

Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

21 Juuni 2022
Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor Kui ma 16. oktoobril 1989 „koolimajja“ jõudsin, oli EKB Liidu presbüterite nõukogu koosolek Pargi tänaval Tallinnas juba alanud, kuid kooli avamise otsust ei olnud veel...

Linke