Luubi all on perekond ja kogudus

02/2012

Intervjuu Einike ja Toivo Pilliga. Külas käisid Kristi ja Erki Mänd.

Tartus Salemi kiriku lähedal on väike maja, mis näeb välja, nagu elaksid siin päkapikud. Siia olemegi tänaseks õhtuks kutsutud, et veeta üks mõnus õhtu. Läheme külla perekond Pillile.

Ukse avab pereisa Toivo ning juhatab meid õdusasse söögituppa, kus laual lõhnavad ema Einikese omatehtud leib ning kookose-ananassi kook. Õhtusöögi on Toivo ja Einike valmistanud koos. Seame end mõnusasti sisse.

.

Kui selgitan, et soovin vestelda pereteemadel, ja et nende peremudel tundub mulle hästi töötava ja kindlana, vaatavad võõrustajad üksteisele otsa ja küsivad muigamisi: „Järsku sattusite valesse kohta?" Eks me näe, arvan mina. Einike ütleb seepeale, et neil on tavaline Eesti pere, kus tuleb ette nii paremaid kui halvemaid aegu ning ärgu ma neid mingi ideaalperena esitlegu. Luban kirjutada nii, nagu asjad on. Kokkulepped sõlmitud, asume küsimuste juurde.

Kristi (K): Kui kaua te üldse tunnete teineteist?

Einike (E): Hästi tunneme umbes 22 aastat.

Toivo (T): Enne seda muidugi teadsime, et teine on kuskil olemas.

E: Toivo seda ilmselt ei mäleta. Leidsin oma märkmiku 1980. a (kahjuks on see nüüd jälle kaotsis), ajast, mil mina olin 12 ja Toivo juba 18 ning ta kõneles teistel piiblipäevadel. Klades on alles minu kommentaarid tema kõne kohta, millest võib järeldada, et ma ei saanud tema jutust eriti aru. Eks seegi oli omamoodi tundmine.

K: Mis teid koos hoiab? Mis on olnud algusest peale ja pole veel kadunud?

T: Usaldus. Juba Einikesega tutvumisel oli mul tunne, et saan selle tüdrukuga kõigest rääkida. Meil oli hea omavahel vestelda, ja on tänase päevani. (Einike noogutab) See ei tähenda kaugeltki, et oleksime kõiges 100% teineteisega nõus. Meil on erinevad vaatenurgad ühtedes ja ühised teistes küsimustes. Arutelumaad on. Aga usaldus on tähtsaim, mis seob. Suhteliimil on kindlasti teisi komponente veel, aga see on esimene asi.

E: Eri meelt oleme lõbusates ja vähetähtsates asjades. Näiteks: kuidas parkida kahte autot aeda või mispidi panna nõusid masinasse. Viimane küsimus oli, kas kuuske viia välja aknast või uksest. (kõik naeravad) Põhiasjus oleme paljuski ühte meelt. Aga kui mõtlen, mis meid koos hoiab, siis – mulle Toivo meeldib, ikka veel meeldib... Igavaks omavahel pole veel läinud. See, et vahepeal Koidu-Hämariku-elu elame, on isegi huvitav... Kokku saades on palju, mida jagada. Oleme aastate jooksul õppinud teineteist paremini mõistma. Ja see on väga hea tunne. Iseloomutüübilt oleme erinevad, aga ellusuhtumised on üsna sarnased.

K: Teil on kolm poega. Milline ema Einike on?

T: Jah, kolm poissi: Timoteos on 11, Siimeon 13 ja Iisak 16.

Arvan, et Einike on selline korraldaja-ema, kes paneb asjad jooksvalt toimima. Mina lasen vahel elul isevooluteed minna. Olen arvamusel, et alati ei pea korraldama. Aga Einike pooldab seda. Ja kodus oskab ta luua hea keskkonna. Kui Einike kodus on, siis on siin mõnus olla. On see siis värske leiva lõhn või midagi muud seletamatut, aga on hea kodutunne.

23 iisak toivoga

E: Ega ma nii palju ka ära ei ole!

T: Ei ole, ei ole! Sa lihtsalt ei ole niisugune ema, kes kõigile villased sallid kaela seoks ja ootaks peret sooja söögiga koju. See aga ei tähenda, et ei oleks lähedust või soojust. Vahel saab Einike meie teismelise pojaga jutu peale isegi paremini kui mina. Temas on sellist naiselikku ja emalikku tarkust. Mul on temalt palju suhete vallas õppida.

K: Aga milline isa Toivo on?

E: Räägin päris ausalt. (üleüldine naer) Ühel perioodil käisime perenõustaja juures – ise ei saanud enam päris hästi hakkama. Tema ütles, et mina võtan peres väga palju vastutust, Toivo osaks jääb kõrvalseisja roll, aga sellega hoiab tema jälle enda vaimset tervist. Mina tundsin, et jõuvarud hakkavad lõppema. Nõustaja aitas meil õppida paremini vastutust jagama. Raske oli tema juures käia, sest ta oli üsna käreda iseloomuga, aga see aitas meid palju.

T: Eks me, jah, õppisime sellest mõlemad.

E: Me muretseme eri kohtades. Toivo on palju hoolikam laste tervise küsimustes. Ma olen suure pere lapsena õppinud, et enamik haigusi läheb ise üle. Mina jälle reageerin rohkem, kui poistel mõnes aines õppimine käest hakkab minema; tahan, et toad oleks talutavas seisus ja lapsed viisakalt riides. Näiteks tegin vahepeal poistele reegli, et kirikus käiakse nööbiga pükstega. Toivo arvas, et peaasi et käivad, kasvõi dressipükstes.

Samas on Toivo isana palju mängulisem. See on vist meestele omane. Mina ikka tegelen õhtuti millegi asjalikuga, aga nemad vaatavad jalgpalli, mängivad lauamänge, käivad bowlingut mängimas või kinos perekomöödiaid vaatamas... Mul on hea meel, et Toivo poistega koos tegutseb.

K: Olete mõlemad väga hõivatud. Millega te igapäevaselt tegelete?

E: Mul on suhteliselt vaheldusrikas elu, mis on hea, sest talun rutiini halvasti. Osaajaliselt töötan Tartu Ülikoolis ning arendan õppejõudude konsulteerimise teenust. Ses töös on mul olnud kasu ka kirikus harjutatud hingehoiuoskusest. Ülejäänud aja töötan erinevate haridusalaste projektidega meie ühises firmas Kolm Talenti OÜ. Koolitan õpetajaid üld-, kutse- ja kõrghariduse kontekstis ning koostan erinevaid juhendmaterjale.

Väga oluline roll on ka mu põhilisel hobil – kirikutööl. Teen, mida vaja, kui see vähegi mu andidega sobib. Salemi koguduses on kolm haru: kuulutus, mida veab Toivo, hoolitsus, mille eest vastutab pastor Meego, ja koolitus, mida mina aitan koordineerida. Aga kui vaja, teen ka kirikukohvi või hoian lapsi. Vahel on vaja teenistust juhatada või jutlustada. Seda viimast naudin ehk kõige enam – see on kõige raskem.

T: Kõige rohkem minu ajast võtab hetkel kogudusetöö, ja ma teen seda põnevusega. Salemi kogudus on arenev kogudus, siin saab erinevaid lähenemisi katsetada. Kogudus on juba suurusjärgus, kus pastor ei saa füüsiliselt igal pool kohal olla. Tähendab, et suureneb tööharude juhtide vastutus. On omamoodi väljakutse seda tendentsi toetada ja julgustada. Saime valmis koguduse arengu- ja rakenduskava.

Teine valdkond on Kõrgem Usuteaduslik Seminar, kus annan mõningaid loengukursusi. Tudengid hoiavad vaimu värske. Uimaseks seal minna ei saa.

Kolmas minu jaoks oluline valdkond, mis jääb avalikkuse eest rohkem varju, on kirjutamine ja uurimistöö. Sellegagi püüan jõudumööda tegeleda.

K: Vau, siis tekibki ju küsimus, millal te jõuate ühel ajal kodus olla?

22 roosidega roomasT: Näiteks täna... (Üleüldine lõbusus)

K: Kui ma intervjuud kokku leppisin, olite eri linnades. Kuidas on teie kodune elu korraldatud?

T: Eks me ikka kahepeale korraldame. Ega me selle üle arutlenud pole, kes mida tegema peaks. Kes on kodus, see vaatab, et asjad jooksevad, näiteks teeb söögi oma oskuste kohaselt. Kui mina doktoritööd kirjutasin, oli kodu rohkem Einikese õlgadel. Hetkel nõuab tema töö rohkem reisimist ning mina korraldan kodus jõudumööda.

E: Meil on anni- ja vajaduspõhine rollijaotus. Annipõhine ses mõttes, et kui mõlemad on olemas, siis teeb see, kes on asjas tugev. Meil pole meeste- ja naistetöid: et näiteks mina ei käi autoteeninduses või et Toivo ei pese pesu. Kui oleme mõlemad Tartus ja tööl, siis teeb süüa, toob puid või paneb kaminasse tule see, kes enne koju jõuab. Nii et – kodused rollid on hästi vajadustepõhised. Kui aga on üks meist pikka aega üksinda toimetanud ning teine tuleb koju ja hakkab asju omamoodi tegema, siis vajab see vahel uuesti kohanemist.

K: Mida te arvate praegusest paarisuhete ja abielude olukorrast Eestis? Kuidas kogudus saaks siin abiks olla?

T: Abielu- ja peresuhete tugevdamisel võiks kogudus abiks olla küll. Tegime Salemi kirikus koolituse abielupaaridele ja kutsusime sinna eelkõige neid, kellel on kõik hästi. Eesti inimesed on millegipärast arvamusel, et kui juba koolitusele minna, siis peavad asjad väga halvasti olema. Sugugi mitte! See koolitus oli hästi sisukas ja loodetavasti ilmuvad peatselt ka materjalid, mida teisedki kogudused kasutada saavad.

Eesti abielud on haprad, nende tugevdamiseks tuleb teadlikult teha tööd ja panustada. Tööka rahvana oleme valmis oma aega, ressursse, füüsilist ja vaimset jõudu panustama argitöösse, eluaseme ehitusse või mugavuste muretsemisse. Samas, kui tuntakse, et abielu ei toimi, öeldakse, et armastus lõppes ja kahju küll. Kui Eesti inimesed muutuksid töökamaks oma abielusuhte tugevdamisel, oleks tulemuseks palju vähem lagunenud peresid. See on küll väga ebaromantiliselt öeldud, aga nii see on.

E: Ma ei arva, et hädaldamine – kui kehvasti meie peredega on – midagi paremaks muudaks. Mul on üks isiklik projekt: teen kõik, mis oskan, ühe konkreetse abielu päästmiseks. Vestlen abikaasadega koos ja eraldi, kuulan neid, hoian vahel lapsi... Mõnikord on tunne, et ma ei oska enam midagi teha... aga alla ka ei taha anda. Vahel saadan koguduse listi palvesoovi, see aitab. Olen õppinud, et pered ei lagune armastuse lõppemise või truudusetuse tõttu, vaid tihti saab osapooltel lihtsalt vaimne jõud otsa. Tegelikult saab paari aidata, kui märgata juba palju varem sellise olukorra võimalikkust... See pole raske, aga eeldab hoolimist ja soovi aidata.

T: Kogudus ei peaks panustama mitte nii palju kriiside lahendamisele, kuivõrd ennetamisele. Suhete tugevdamisega peaks tegelema just siis, kui kõik on veel kõige paremas korras.

E: Täiesti nõus! Suhte päästmine on palju raskem kui selle hoidmine.

K: Räägime nüüd imedest. Kas teile on viimasel ajal antud näiteks mingeid selliseid palvevastuseid, mida te ise peate imedeks? Teie viimased ime-kogemused?

T: Minu jaoks on ime seotud kogudusliku elu ja tööga. Tahame, et Salemi kogudust tuntakse kogudusena, kes palvetab konkreetsete asjade pärast ning toob palvevastused ka koguduse keskele. Nii saab ime kogetavaks palveteenistuse kaudu, olgu siis eest- või tänupalvete näol. Enamus imedest on ju vastused igapäevastele palvetele. Imed ilmuvad meie ellu argirüüs ja nii me peaksime neid ka märkama.

Teine ime on, kui näed inimese vaimulikku arengut. Kui keegi teeb suhteliselt lühikese aja jooksul läbi tohutu vaimuliku arengutee, on see suur ime.

Nii et mina usun imedesse, aga meil peab olema tähelepanelikkust neid märgata.

E: Meil on siin kodus olnud mitu aastat üks palve ja ma olen mõelnud, et miks see ei saa vastust. Vahel on tunne, et läheb hoopis halvemaks. Olen õppinud nägema ka pisikesi imesid, väikseid edenemisi õiges suunas ühe suure palve sees.

Teine ring imesid on seotud mu tööga. Enne kui mingile koolitusele lähen, palvetan ikka, et see õnnestuks. Mõnikord on algul õhkkond äraootavalt jahe või vaieldakse mulle kõvahäälselt vastu. Aga kui õhtul läheme lahku sõpradena ja oleme jõudnud ühisele arusaamisele – seda pean Jumala imeks. See ime jõuab õpetajate kaudu ka õppijateni.

Hiljuti juhtus mul ka üks pisike täitsa isiklik ime. 2010/2011 aastavahetusel andsin endale lubaduse vähem töötada. Ei toiminud. Sel aastavahetusel kordasin lubadust ja ennäe! Nelja aasta jooksul on koolitusi mõistlikult ja nende vahepeal jõuab ka hinge tõmmata. Vabanenud ajal on tekkinud palju huvitavaid mõtteid ja rohkem energiat jääb koguduse tööks ka.

K: Oleme uue ajastu lävel. Milliste muutustega seisab silmitsi tänapäeva kogudus?

T: Läheme läbi ootamatute muutuste, mida on raske ette näha. Kes ütleb, et suureneb sekulaarne mõju, kes nimetab seda postmodernseks mõttelaadiks. Rumal oleks selles olukorras hakata kohandama maailma iseenda järgi, et aga ise vanaviisi edasi elada. Kristliku sõnumi autoriteet ei ole enam sama iseenesestmõistetav kui varem. On inimesi, kellele Jeesuse õpetus on südamelähedane, aga nad suhtuvad kirikusse pigem kriitikaga. Inimesed tahavad usku kogeda, enam ei piisa pelgast rituaalist. Ajaloos on kristlik kirik varemgi muutustest läbi minema pidanud. Näiteks Apostlite tegude raamatut tasuks nüüd, 21. sajandil, hoolega üle lugeda.

E: Tänapäeval on palju erinevaid võimalusi ja me ei saa enam enesestmõistetavana võtta, et inimene on kogu elu seotud ühe kogudusega. Reisitakse ringi, avastatakse uusi viise Jumalat teenida... Kuidas aidata koguduseliikmetel olla tähendusrikkalt kaasatud ja toetada nende teenimist mitte ainult kirikus, vaid ka argitöös? Olen veendunud, et peaksime koguduseliikme igapäevaseid tegevusi rohkem väärtustama: argitöö eest rohkem palvetama, õnnestumisi koos tähistama... Professionaalsuse eest tunnustamine on väga oluline. Ka Jumala ees on oma töö hästi tegemine suur asi. Nii et – muutused peaksid liikuma terviklikuma koguduse ja kristlaseks-olemise käsitluse poole.

T: Igatsen, et kristlik elu ületaks jõulisemalt pühapäevase jumalateenistuse piirid. Elu kogudusena hõlmab ka seda, kuidas ma tööd teen, oma rahaasjadega hakkama saan, millised on suhted abikaasa, laste ja sõpradega... Olen kuulnud väljendit „Ma hakkasin selles koguduses käima" tähenduses, et hakati pühapäeviti teenistusel käima. Aga kui kogudus toetab mind nii, et elan kristlikku elu jõulisemalt igal hetkel, siis võiks ehk öelda „Ma hakkasin oma teekonda koos kogudusega käima."

E: Oleme lasknud koguduseliikmetel teha nn anniteste. Rida küsimusi, mille tulemused aitavad andides selgusele jõuda, märgata oma tugevaid külgi. Testide alusel oleme pidanud ka arenguvestlusi. Paljud on neil osalenud või tulnud ja öelnud, et tahavad selles või teises asjas kaasa lüüa. Koguduseelus on iga panus tähtis ja see tendents on väga tervitatav.

Võiksime siin laua ümber seda diskussiooni veel kaua jätkata, aga kuna kell on tiksunud öötundideni, täname perekond Pillit lahke vastuvõtu ja sisuka vestluse eest ning kallistame hüvastijätuks. Aitäh, Toivo ja Einike!