Kogemusi Kohila tööpõllult

05/2012

Helari Puu, kogudusevanem 1983-1993

Ühel sügisõhtul sõitsime koos meie liidu omaaegse juhi Robert Võsuga bussis Pärnust Tallinna. Korraga ütleb ta mulle ilma mingi sissejuhatuseta: „Helari, ma soovitasin Kalju Raidile sind Kohilasse enda järglaseks kutsuda. Tule minuga jõulu esimese püha õhtul sinna kaasa!" Nii sai 1983. a lõpupäevil alguse meie lugu Kohilas. Loomulikult tuli seista Issanda ees ja otsida tema tahet ja juhtimist. Vastust ei pidanud kaua ootama.

Oli suur eesõigus asuda tööle elujõulises ja aktiivses koguduses. Pastor Raid oli teeninud Kohilas 40 aastat ja see fakt iseenesest esitas uuele pastorile suure väljakutse. Kogesime koguduse toetust kõiges, ka argielu asjades. Kuigi kaotasin eelmise töökohaga võrreldes 50% palgast, ütles Robert Võsu selgelt: „Ära muretse! Ega Kohila vennad teid nälga jäta!" Ega me osanudki muretseda. Ja nälga meid muidugi ei jäetud. Vastupidi, kogudus hoolitses meie pere eest parimal viisil! Kogudus on ju eelkõige inimesed, kes meenuvadki esmalt. Jumal saatis häid „ingleid" pea iga päev meie ukse taha. Einart ja Feliks Vahesalu olid väsimatud hoolitsema, et me uues kohas hästi sisse elaksime ja et meil poleks millestki puudu. Kui esimesel sügisel ei õnnestunud kohe küttepuid hankida, käisid vennad igal hommikul meile korvidega oma riidast puid toomas. Sedalaadi kogemusi oli palju.04 ristimine siimul

Tol ajal sõitis kogudus pühapäevaks mitmelt poolt kokku. See tingis erilise teenimise vormi: pühapäevased avatud kodud. Sinna kutsuti lõunaks neid, kes ei jõudnud kahe teenistuse vahel oma kodudesse sööma. Eljo ja Feliks Vahesalu, Eli ja Enok Kõllo, Ruth ja Daniel Kant – need on vaid mõned peamised pered, kes oma kodud avasid. Ja seda tehti aastaid igal pühapäeval.

Meie Kohila-aja muutis kindlasti väga eriliseks alanud ärkamise aeg. Saabus kevad nii rahvuslikus mõttes kui vaimulikult. Ka me ise olime ärganud ja see pani meid tegutsema. Kui Jumal kingib vabaduse, annab ta ka vajaliku energia tegutsemiseks inimeste õnnistuse kasuks. Nagu mitmel pool mujalgi, hakkas Kohila pühapäevakool hoogsalt kasvama. Oleme väga tänulikud kõige eest, mida ja kuidas Helle Lihti juhtimisel juba tol ajal tehti! Koguduse perede lastest koosnev noorterühm moodustas koori, mida hakkas juhatama Ruth. Nii muusikatöö kui ka regulaarsed noortetunnid tõmbasid magnetina ligi järjest uusi inimesi, kellest enamus on tänagi koguduste juures. Tippajal laulis kooris umbes 50 noort inimest. Atraktiivsus on olnud läbi aegade tingimuseks edukale noortetööle. Diskussioonid, mis vastavad noorte küsimustele. Noorte probleemide lahkamine Piibli valgel. Selles osas olid me headeks abimeesteks Laas Helde ja Sulev Liht.

Jumal kinkis erinevaid ande ja inimesed olid innukad neid kasutama! Meenutame soojalt Maie ja Haraldi kodu Kiisal, millest kujunes tõeline oaas neile, kes otsisid Jumalat ja vajasid abi oma eluküsimuste lahendamisel. Pidevalt peetud evangeelsed õhtud tõid Jumala juurde palju inimesi. Sellest kasvas välja aktiivne osaduskond, mille tulemusena hakati pidama koosolekuid ka Kurtnas. Meenutamist väärib sõprus Liepaja Pauluse Baptistikogudusega Lätis. Vastastikused külastused suurte bussidega innustasid mõlemat kogudust veelgi rohkem enda ümber Jumala armastust külvama. Meie reiside peamine korraldaja oli Daniel Kant.

90-ndate algus tõi kaasa suured ristimised, ühiste surnuaiapühade pidamise Hageri luterliku kogudusega, keda teenis sel ajal õpetaja Paul Saar. Koos alevirahvaga toimus jõulurahu väljakuulutamine ja uue aasta vastuvõtmine – kõlas vaimulik laul ja sõnum.

„Sinu käes on kõik mu ajad," ütleb Taavet 31. Psalmis. Olgu ajad erinevad, aga Jumal tegutseb alati. Näha tema imesid ja elu ning osaleda selles Kohila koguduse kaudu oli meie elu erakordne osa!

.