09/2012
Tiit Niilo, Valkla Baptistikoguduse pastor 1966-2006
Tänavu suvel täitus mul 45 aastat Valkla baptistikoguduse pastoriks ordineerimisest. Selle aja eest võlgnen tänu Jumalale ja koguduse juhatuse esimehele Oskur Vahersalule (endine Veder, kes oli Keila Baptisti Jutlustajate Seminari I lennu lõpetaja koos vend O. Tärgiga), kes tõi minule kutse, tulla Valkla koguduse vanemaks.
Meie Tallinna korter oli 10,5 m2, kuid Valklas ootas nelja toaga tühi korter. Ajalikuks tööks kujunes Kuusalu kolhoosi loomakasvatuse juhtimine (1966-1972).
Kahtlemata oli kaht töökohta korraga pidada üsna keeruline. Kolhoosi juhtkond oli aga väga mõistev ja augustis 1967 sain isegi preemia viiepäevaseks sõiduks Soome.
Kogudusetöös oli oluline segakoor, kevadised evangeeliumi kuulutamise nädalad, naaberkoguduste külastamised, juubelite ja matuste korraldamine ka väljaspool kogudust.
.Ühe taolise esinemise korral esitas koorijuht Ilme Jäätma (Andres Jäätma ema) erilise palvesoovi, et tema on siin, aga kodus on lehm poegimas. Peale koosolekut lauta minnes tervitas pereema kaks juba püsti tõusnud vasikat!
Valklasse tulid evangeeliumi kuulutama mitmed noored ja vanad vennad. Ise käisin ka paljudes kohtades mandril ja saartel, kuhu pääses ainult keelutsooni loaga, mis mul oli, sest Valkla kuulus põhjaranniku keelutsooni.
Kuusalu kalmistupühi peeti enne sõda koguduste poolt eraldi, kuid alates 1987. aastast oleme igal aastal kõnelnud nendel koos luteri kiriku õpetajaga.
Igal suvel andis kolhoos kogudusele suure bussi tasuta sõiduks mööda Eestit, sest sõitjad olid ju sama kolhoosi liikmed.
Pühapäevakoolitöö algas eriti aktiivselt 1989. aastal abikaasa Aili juhtimisel igal pühapäeval. Kokku tuli kuni 40 last, sest ta ise oli Kuusalu Keskkoolis 20 aastat tööl.
Kui meie oma lapsed kasvasid, siis külastasid Valklat sageli nende sõbrad Kohilast, Tallinnast ja mujalt ning neid oli palju.
Me koguduse õed-vennad olid aktiivselt ametis. Igal suvel andis kolhoos kogudusele suure bussi tasuta sõiduks mööda Eestit, sest sõitjad olid ju sama kolhoosi liikmed. Muidugi oli siis ka teisi oma sõpru kaasas.
90-ndatel valiti mind kahel korral Kuusalu valla volikogusse. Vald toetas igal aastal teatud summaga palvela remonti (uus elektrisüsteem jm). Vald toetas ka koguduse ajalooraamatu „Juubeliraamat 110. Valkla Baptisti Kogudus 1894-2004" trükkimist, milline sündmus oli üliedukas.
Usu pärast jäin 1960. aastal EPA lõpudiplomist ilma, kuid 32 aastat hiljem anti peale uue lõputöö „Eesti maaelu arengust läbi muutlike aegade" (selles on kirjas ka minu pöördumislugu) tegemist mulle pidulikult Põllumajandusülikooli õpetatud loomakasvataja eriala lõpudiplom. Seejärel pakuti võimalust teha samal teemal doktoritöö, millest muidugi loobusin.
1992. aasta 15. veebruaril (oma sünnipäeval) tuli mul matta legendaarne Kuusalu kolhoosi esimees Arnold Vunk. Kalmistul tuli enne lõpulaulu minu juurde kepi ja karguga Johannes Käbin (Eestimaa Kommunistliku Partei juht 1950-1978 ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees 1978-1983) tänades mind põhimõtete eest ja lisas: „Meil on Jumal, kes päästab, hoiab ja aitab. Meie Jumal on imeline!" Muidugi tänasin ka teda ja soovisin Jumala õnnistusi talle ja ta elule.
Minu 70. sünnipäevaks kutsus kogudus rohkesti külalisi ja vallavanem andis valla poolt rinnamärgi „Austuse märk" koos rahasummaga, mille kasutasin paar aastat hiljem sõiduks Rooma.
2006. aasta suvel valis Valkla kogudus minu asemele uue noore venna Aldo Randmaa ja juhatuse esimeheks Raul Valgiste. Õde Helena Siemann on koguduse esimene õnnistatud diakoniss (17. juuni 2012).
Aastakümnete jooksul on Jumal olnud mulle eriliselt armuline, õnnistanud vaimulikult ja hoidnud ka tervise poolest. Olen väga-väga tänulik Jumalale, Valkla kogudusele ja oma ustavale perele koos laste ja nende lastega, kes on alati mind aidanud ja toetanud igal rindel.
Tunnistan aina seda, et olen teinud, mida olen osanud ja võinud nii, et Jumala rahu on mu südames kuni tuleb kojukutse. Kõik on olnud ainult Jumala selgest heldusest ja armust (Psalm 103:1-6).
