Kas Euroopal on veel lootust?

11/2015 13 grupis
Peep Saar, Tartu Kristlik Risttee Kogudus

Sügisene Kesk-Hispaania pole teab mis kaunis – pruunikad lainelised künkad, üksikud rohelised puukesed, pisut prügi ja tihedalt täisehitatud uusasustusega külakesed.
Just sellises keskkonnas, Madriidi äärelinnas, said septembri lõpus kokku 17 riigi kirikute ja koguduste liitude juhid. Eesmärgiks oli kolme päeva jooksul ühiselt õppida ja jagada seda, kuidas aidata kaasa oma maades koguduste rajamise liikumiste tekkimisele ja arengule. Eestist olid kohal Meego Remmel (EEKBKL), Ago Lilleorg (EKNK), Kristiina Seppel (EELK) ja Peep Saar (EEKBKL).


Päevad olid struktureeritud erinevalt tavalisest konverentsimudelist. Tegu oli pigem õpikeskkonnaga, kus suur osa oli grupikeskkonnas üksteiselt õppimisel. Ettekandeid oli vähe ja need olid mõeldud pigem ideede andmiseks ning teemade algatamiseks. Samas oli ajakava nii tihe, et ega me konverentsiruumist välja ei jõudnudki. Ainukeseks kokkupuuteks Hispaaniaga kujuneski autosõit lennujaamast hotelli ja tagasi. Nii palju siis Hispaania päikese nautimisest.

Huvitav oli kuulata eri maade kogemusi, kus on jõutud koguduste rajamise liikumises kaugemale kui teistes Euroopa maades. Nii Norra, Prantsusmaa kui Suurbritannia on kõik väga erinevad ja samuti on neis toiminud erinevad lähenemised, mis on aidanud kaasa kirikutevahelise ühtsuse loomisele.

Konverentsi lõpuks oli iga riigi meeskond välja töötanud konkreetse tegevusplaani ja sammud, mida praktikasse rakendama hakata. Nõnda oli koos oldud ajal väga tugev praktiline ja abistav mõõde.

Eesti on väike riik ja meie kristlaskond veelgi väiksem. Tihti tundub, mis lootust meil üldse on? Aga üks eredamaid avastusi minu jaoks oli, et needsamad puudused on ühtlasi meie suurimaks tugevuseks. Meie evangeelsete liitude ja kirikute juhid tunnevad üksteist isiklikult, nägemus ja valu meie maa pärast on siduvalt ühine, kirikupoliitika osakaal on madal. Meie kirikutes toimub juba palju head – erinevad koolitusprogrammid, mentorlus, tugisüsteemid jne. Neid komponente ühise kirikute-ülese nägemuse alla koondades on meil võimalus riigina liikuda edasi ja näha palju uusi kogudusi rajatuna. Selle asemel et iga koguduste liit/kirik peaks pingutama „oma süsteemi” loomiseks, saame paljuski kasutada üksteise loodud elemente. Ühtlasi on võimalik tagada, et kaduma ei läheks konkreetse kiriku identiteet.

Veel sellel aastal tahame koguneda taas meeskonnana, et mõelda, kuidas järgmisel aastal hakata palvetama üksteise rajatavate koguduste eest. Teine eesmärk on hakata palves otsima meie maale Jumala ühendavat nägemust, mis aitaks uute koguduste rajamisega nõnda edasi liikuda, et ühel päeval võiksime samuti rääkida lausa liikumisest ja ärkamisest meie riigis.

Veel mõned mõtted, mis kajama jäid:
Euroopas on palju toimumas – kogudused saavad rajatud ja inimesed päästetud – ning seda väga erinevates koguduste liitudes ja kirikutes.

Ühtsus on meie parim tunnistus. Kirikutevaheline koostöö ja üksmeel koguduste rajamises on võtmetähtsusega.
Pole olemas ühteainsat töötavat mudelit koguduste rajamisele. Jumal laseb vilja kanda väga erinevatel lähenemistel ja meetoditel.

Pagulaskriisi Euroopas võib näha kristlaskonnale suurima ohuna, aga ka viimaste sajandite suurima evangeelse ja misjonaalse võimalusena.

Mõeldes tagasi Madridis veedetud ajale, jääb mulle isiklikult eredalt meelde ka see hea osa, mis meil oli Eesti meeskonnana. Tore oli kogeda, et kirikute ja koguduste vahelised erisused ei mänginud eraldavat rolli ning koos saime tunda ülesehitavat palve- ja osadusaega.
Jumal on midagi meie kallil kodumaal tegemas ja parim on alles ees. Ning selle tuleviku poole saame me liikuda ühise Kristuse ihuna. Euroopal on veel lootust!