Ühiseid väärtusi hoides

10/2008 Avo Rosenvald, Tartu linnavolikogu liige, Edukas jalgratturite eest võitleja linnas, suvel ja talvel, Tartu Kolgata baptistikoguduse diakon

Väärtuste ja nende arendamise teemal toimus 26. septembril Estonia talveaias konverents „Ühiseid väärtusi hoides", mida korraldas Tartu Ülikooli eetikakeskus koostöös Haridus-ja Teadusministeeriumiga. See ei olnud üksiküritus, vaid järg 2007. a veebruaris toimunud väärtuskonverentsile. Ühtlasi oli see sissejuhatus väärtusarendusprogrammi, mida rahastab haridusministeerium ning teostab eetikakeskus.

Konverents jagunes neljaks sessiooniks, mille teemad olid: Eesti Vabariigi põhiseaduslikud väärtused, maailmavaatelised väärtused, tänaste eestlaste väärtuspilt ning väärtused ja haridus.

.

Sissejuhatava ettekande pidas haridusminister Tõnis Lukas teemal „Väärtusarenduse vajalikkusest Eestis". Ta maalis mitme näitega drastilise pildi kogu Euroopa väärtussüsteemi lagunemisest. Inglismaal peksid paarkümmend noorukit läbi kaks politseinikku, kes olid palunud ühel tütarlapsel paberitüki maast üles korjata. Meedia kihutab ees kiiremini, kui ühiskond järele jõuab: kui seni jättis positiivne kangelane vastase ellu, siis nüüd enam mitte. Eestis võistlevad põhikooliklassid kõige suitsuvabama klassi tiitli saamiseks, ent ebaõnnestumine tähendab lihtsalt tiitlist ilmajäämist, suitsetamise salakavalat olemust noored (tegelikult ju lapsed) ei mõista. Sellele vastandas Lukas juba Tooras esineva kuldse reegli: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks. Me ei saa aega tagasi keerata, aga tuleb asuda tegutsema meie käes olevate vahenditega. Väärtusarendusprogramm tuleb välja töötada ja teoks teha.

Põhiseadusega seotud teemapaketis küsis Eesti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee liige Jüri Adams: „Milliseid väärtusi kaitseb Eesti Vabariigi põhiseadus?" Põhiseadus käsitleb eelkõige poliitilisi ja sotsiaalseid väärtusi; eetika on seadusele juurdemõeldav. Solidaarsuspõhimõte on siiski sisse kirjutatud. Juurdemõeldavus pole ainult sõnakõlks: seadust tuleb lugeda mitte kui ainult normatiivakti, vaid tuleb mõista seaduse vaimu. Adams märkis ka, et praegune põhiseadus ei ole deklaratiivne, tegemisel välditi tühje lubadusi ja ilukõnet.

Adamsile sekundeeris Tartu Ülikooli professor Marju Lauristin („Demokraaria kui väärtus"), väites, et põhiseaduse esimene paragrahv on vaid „sissejuhatav köhatus". Selles väidetakse, et Eesti on demokraatlik riik, kus kõrgeim võim on rahva käes. Põhiseaduses ei ole lahti kirjutatud täidesaatva võimu vastutust, mis tagaks esimese paragrahvi täitmise. Seejuures ei ole see ainult põhiseaduse puudujääk, vaid lausa meie rahvuse omapära: oleme individualistid. Meil tuleb pingutada, et õpetada lapsi juba maast-madalast teistega arvestama, teistest hoolima. Algkoolis tuleb õpetada mitte erakondi, vaid erasfääri. Isiksus peab kujunema demokraadiks, siis on loota, et ka valitsus muutub demokraatlikuks. Sotsiaalteadlased on statistiliselt tõestanud selle, mida võib igaüks aimata: meil on halvasti kõik inimesega seotu. See on põhjus – rahvast eemaldunud poliitiline pealisehitis on tagajärg.

Maailmavaateliste väärtuste paketis rääkis EELK peapiiskop Andres Põder teemal „Kristlikud väärtused ja Eesti ühiskond". Postmodernistlikus maailmas, sealhulgas Eestis, valitseb liigne väärtuste paljusus ja kirevus. Kristlus ütleb, et väärtus on igavikus. Miski peab olema püha, mis seab piirid ja lülitab välja võltsväärtused. Noored vajavad siiski ideaale ja eesmärke, me ei tohi neid nälga jätta. Kristluses on need ideaalid olemas. Peapiiskop viitas Maie Tuuliku uurimusele, kus küsitleti 5. – 6. klasside lapsi. Küsimusele „Mis on moraal?" oli tüüpiline vastus selline: moraal on see, kui ta ajab reegleid taga ja tahab sulle teada anda seda, mida sa kuulda ei taha; mis sind ei huvita, aga tema ajab ikka peale. Väärtuskasvatus on midagi oluliselt rohkemat kui moraalilugemine.

Esseisti ja tõlkija Enn Soosaare teema oli „Euroopaliku väärtussüsteemi rakendamise raskused". Euroopaliku väärtussüsteemi vundamendiks on vana-kreeka kultuur ja kristlus. Seades tähtsale kohale vastutuse Jumala ja inimeste ees, andis kristlus sinna tugeva sideaine. Teise maailmasõja põhjuseks oli kõlbeline kollaps, selle väärtussüsteemi lagunemine. Nüüd püüame seda uuesti üles ehitada, aga see on raske. Ei ole uut inimest, kes seda teostaks. Inimeste ja rahvaste elus kipuvad domineerima väärtuste asemel huvid. Huvi on individualistlik väärtus või grupihuvi, mis väljaspoolseisjate jaoks võib olla hoopiski negatiivne väärtus (näiteks natsionalism). Igaüks peaks viima oma huvid väärtustega kooskõlla, see on võimalik. Soosaare ja Lauristini arusaamine, et väärtuste languse põhjus on inimeses, vajame uut inimest, haakub kristliku tõega: vajame uuestisündinud inimest.

Tänaste eestlaste väärtuspildist rääkides tõdes Eesti Panga nõukogu esimees Jaan Männik („Kuusteist aastat Eestis"), et Rootsist Eestisse jõudes tundus talle, et ta on sattunud hoopiski Ameerikasse. Rootslased on harjunud heaoluühiskonnaga, kus riik hoolitseb kõigi oma liikmete eest. Kui keegi on teistest edukam, siis kipub ta seda pigem varjama. Eestis on täpselt nagu Ameerikas: edu on jumal, oma edukusega, eelkõige materiaalsega, uhkeldatakse. Eestis öeldakse, et on vaja toetada tugevaid, Rootsi tahab toetada nõrku. Tegelikult on küsimus ka selles, kuidas midagi teha. Tugevad vajavad ühiskonna poolt mitte alt üles vaatamist, vaid arenguruumi, nõrgad vajavad õnge koos käsitsemisõpetusega. Männikule meeldib Eestis elada, aga Marju Lauristin väitis tema ettekande järel, et ainult tugevatele lootes sureb eesti rahvas varsti välja. Siia kõrvale sobib meil asetada Piibli tõdemus: „...vaeva nähes tuleb hoolt kanda nõrkade eest..." (Ap 20:35). See on tõde sotsiaalhoolekande mõttes, aga kuidas nõrku laiemas mõttes aidata, ongi ühiskonna väärtushinnangute küsimus. Männik tõi negatiivse näite nõrkade eest hoolitsemisel: Rootsis ei pandud vahepeal erinevuste vältimiseks hindeid veel 7. ja 8. klassiski, mis on viinud hariduse sisu tohutu languseni. Eesti kohta ütles Männik tabavalt, et meil on tugevad juhid ja nõrgad ideoloogiad – väärtushoiakud pole välja arenenud.

Tallinna Ülikooli professor Airi-Alina Allaste kõneles teemal „Elustiilid ja väärtused". Ta tõi välja olulise rõhuasetuse: väärtused on uskumused. Väärtuste alusel kujuneb elustiil. Kuigi olulisim on lapsepõlv ja kodu, tehakse üha sagedamini ka teadlik valik mingi elustiili kasuks. Elustiil on hoiakute ja käitumise muster. Elustiil võib kujuneda ka protestist ühiskonna ühekülgsuse vastu, näiteks minnakse linnast maale elama looduslähedast, ökoloogilises mõttes jätkusuutlikku, elu.

Väärtuste ja hariduse seostest olid kutsutud rääkima väliskülalised: üks meile kaugest kultuurist, USA-st, ja teine lähimast, Soomest. Soome Instituudi juhataja Jaana Vasama teema oli „Soome väärtuskasvatus – kodus, koolis ja ühiskonnas". Soome ühiskond on riiklikus õppekavas määratlenud olulisimad väärtused. Need on inimõigused, võrdõiguslikkus, demokraatia, looduse mitmekesisus ja keskkonna säilitamine elamiskõlblikuna ning erinevate kultuuridega arvestamine. Neil kõigil on väga konkreetne sisu. Näiteks inimõigused tähendavad seda, et raske puudega lapsele neelamise õpetamine on sama väärtuslik ja tähtis tegevus kui matemaatilise andega laste arendamine. Võrdõiguslikkus tähendab seda, et Helsingi ja Lapi koolide õpitulemused peavad olema ühesugused. Kohe, kui ilmneb, et Lapis õppetase langeb, suunatakse sinna täiendavad vahendid ja võrdsustatakse tase. Demokraatia arendamine on viinud lisaks noorteparlamentidele nüüd ka lasteparlamentide tekkele, kus 3. klassi lapsed lähevad riigi parlamenti ja arutavad seal laste probleeme, lisaks toimub tegevus aasta ringi komisjonides.

Soomlastele on endiselt tähtis kodu, usk ja isamaa. Soomlaste elu käib rohkem kirikukalendri kui ilmaliku kalendri järgi. Väga tähtsal kohal on leer, tervelt 95% noortest käib leeris, kuigi paljud ei kuulugi kirikusse. See aga ei tähenda usulisi veendumusi, vaid asi toimub suuresti rituaalide pärast. Kirikut hinnatakse eelkõige selle tõttu, et ta on sotsiaaltöös riigile oluline partner, nii väikestes valdades kui suurtes linnades jagavad kirik ja omavalitsus omavahel, millist sotsiaalabi keegi teostab.

Veel üks ilmekas näide soomlaste väärtushoiakutest. Jaana Vasama varasema 15-aastase õpetajaameti jooksul juhtus kaks korda, et laps jäi spikerdamisega vahele. Ühel juhul lõppes see sellega, et Vasama rebis klassi ees eksamipaberi puruks, eksam tühistati, käitumishinne alandati ja laps sai veel kodus nuhelda. Ausus on tähtsam kui õpitulemused.

Dr Merle Schwartz, haridus ja teadusdirektor Iseloomukasvatuse Ühingust USAs tutvustas selle ühingu tegevust ettekandes „Iseloomukasvatus Ameerika Ühendriikides". See kolmanda sektori ühing püüab koolides arendada iseloomukasvatust, mis tähendab laste eetilist, sotsiaalset ning emotsionaalset kasvatust. See ei ole riiklikes õppekavades (erinevalt Soomest ja meist), vaid seda arendab kolmas sektor nimetatud ühingu kaudu. See kulgeb igas koolis ja osariigis erinevalt, sõltuvalt eelkõige riigi ja sponsorite rahastamisest. Õppevormideks on sokraatilised arutelud, grupitöö, moraalset käitumist nõudvate ülesannete andmine õpilastele, õpilaste vastastikune nõustamine, lapsevanemate kaasamine ja palju muud. Ent kuna puudub otsene riigipoolne mandaat, jääb kõik entusiastide kanda. Ühe uurimuse järgi olid vaid 13,1 % küsitletud koolijuhtidest rahul oma institutsiooni jõupingutustega iseloomukasvatuse õpetamisel.

Siinkirjutaja arvates on meil valida: kas Ameerika või Soome tee? Kas jätame kogu väärtuskasvatuse kolmanda sektori (sealhulgas kiriku) entusiasmi hooleks või nõuame riiklikku väärtuskasvatusprogrammi õppekavasse? Tundub, et käimasoleva väärtusarendusprogrammi tõttu liigume Soome mudeli suunas. Soomes saab valida usundiõpetuse või maailmavaateõpetuse vahel, meil on ka selles osas otsustamine ees.

Kokkuvõttev ettekanne oli Tartu Ülikooli eetikakeskuse juhatajalt Margit Sutropilt: „Ühised väärtused: mis need on ja kuidas neid hoida?" Euroliidu 27 riiki ei suuda omaks võtta täiesti ühtseid väärtusi. Eesti peab leidma oma tee. Sutropi arvates peaks meie väärtuste kogum sisaldama nelja osa: 1) üldinimlikud – ausus, hoolivus, vastutustunne jne; 2) sotsiaalsed – demokraatia, õiglus, sallivus; 3) Eesti rahvuslikud ja 4) Euroopa ühisväärtused. Eestlane vajab, et ta tunneks end eestlasena mitte ainult laulupeol, vaid ka igapäevases elus ja isiklikes otsustes. Majanduskasv on vahend, mitte eesmärk. Majanduslangus viib meid ehk ometi inimese juurde.

Väärtusarendusprogramm, mida eetikakeskus veab, ei ole mõeldud rahvale valmis kujul kätteandmiseks, vaid meil kõigil on võimalus astuda diskussiooni. Selleks tuleb vaid avada veebilehekülg www.eetika.ee, tutvuda ja osaleda. Kristlane, ära vaata pealt!