Piiskoppide tund

August 2019 18 r66msad kirikujuhidv01
Hele-Maria Kangro, Tartu 3D kogudus

Suvefestivali diskussioonide voor sai eriti väärika alguse: nimelt olid avapaneeliks kohale kutsutud Eesti erinevate kirikute juhid. Einike Pilli usutlevate küsimuste peale jagasid kirikujuhid küllalt isiklikult oma tööst, elust, vaimulikust teenimisest ja isegi oma nõrkadest külgedest sealjuures.

„Kõige tähtsam on suhe Jumalaga ja seda ei tohi ära kaotada, tehes jumalariigitööd.“

Teekond kirikujuhiks
Diskussiooni sissejuhatuses tõdes Urmas Viilma, et Keilas on tema juured. Tema tee kirikujuhiks saigi alguse sealt, kui ta oli Keila kiriku juures koolipoisina remondimees ja koristaja. „Arvan, et need välimised aknad, mis on Keila kirikul ees, on minu pandud,“ muheles Viilma. Vastuseks küsimusele, kuidas sai temast kirikujuht, tõdes Viilma, et luteri kirikus „ei saa ise hakata kirikujuhiks“, kandidaadid seatakse üles praostkondade (12 üle Eesti) aastakoosolekutel.
Robert Tšerenkov nentis, et vaevalt keegi tahakski enda kandidatuuri püstitada kirikujuhi kohale, sest see on teadupärast „üpris raske ja vastutusrikas amet“. Kui eelmine Eesti Metodisti Kiriku superintendent oma ametiaja lõpusirgel Tšerenkovi poole pöördus, oli mehe esimene reaktsioon „ei“. „Ajapikku tegi Jumal minu südamega tööd, minupoolne „jah“ ei tulnud üldse kergelt,“ nentis Tšerenkov. Ta palus Jumalalt märki ja kohe järgmisel momendil hakati laulma üht laulu, millega tal oli „oma ajalugu“. Seejärel loeti üks kirjakoht Joosua 1. peatükist, mis teda kõnetas. Nii sai ta kindlust nõustuda.
Ivo Käsk, kes juhib adventkoguduste liitu Eestis ja Baltikumis, lisas, et ilmselt ei saa üheski kirikus oma kandidatuuri ise üles seada. Küll aga rõhutas Käsk, et enne kiriku juhtimist on väga oluline õppida ja kasvada pastorirollis. Tema sai abipastoriks juba 18-aastaselt.
Erki Tamm sai enne EKB Liidu presidendiametit olla mõnda aega liidu peasekretär. Sellele kohale kutsus teda Meego Remmel. „Mäletan täpselt seda hetke. Mitte kaugel, 12 km Paldiski poole, tegin metsas raietööd. Olin väsinud. Olin Keila koolis ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja ja Allika koguduse pastor, tundsin, et vaimutöö oli ära väsitanud. Jätsin töö koolis ja läksin nagu Peetrus kalale, vana koolivenna juurde metsaraiumist tegema.“ Sealt edasi aga juba peasekretäriks.

Tulevikutee on oikumeeniline koostöö, tõdes U. Viilma, kes on varasemalt ühiskondlikul tasandil esile toonud, et kristlased on Eestis üks vähemustest.

Kõige tähtsam
Suvefestivalil, mille pealkiri oli „Kõige tähtsam“, ei saanud tulemata jääda mõni sellele viitav küsimus. Mis on kirikujuhtide jaoks nende töös kõige tähtsam? Erki Tamm: „Ühel hetkel tajusin, et mina pean tajuma, kuhu Jeesus tahab minna. Ma võin välja pakkuda väga palju asju meie liidu juhatusele, vanematekogule, konverentsile, aga pean ise enda sees tajuma: Jeesus, kuhu sina oled liikumas? Jumal, mida Sina tahad teha? – Tunnen, et see on saanud kõige olulisemaks minu jaoks.“ Tšerenkov sekundeeris: „Kõige tähtsam on suhe Jumalaga ja seda ei tohi ära kaotada, tehes jumalariigitööd.“
Praktiliselt poolelt rõhutati kirikujuhi kui visionääri rolli. „Visiooni andmine on üks kõige olulisemaid asju,“ sõnas I. Käsk. R. Tšerenkov lisas: „Tuleb määrata suund, kuhu kirikuna liigume. Olla see, kes suunab ja kes hoiab kiriku visiooni elus.“
U. Viilma sõnul tuleb tajuda „tasakaalu üldpreesterlikkuse ja püramiidi tipus olemise vahel: sul on võimalus näha suurt pilti, on käes ka rohkem informatsiooni kui teistel. Pead kirikujuhina vendade-õdedega osaduslikult koos teenima, kui nad on eri meelt. Ühel hetkel oled sina kohtumõistja – paned käed kokku, kõneled Jumalaga, pead otsustama. Sellega peavad teised arvestama,“ loetles Viilma ja tõdes, et on olukordi, kus häid otsuseid ei ole võimalik teha ja tuleb lihtsalt usaldada Jumalat ning temast kinni hoida.
Ülioluliseks peab U. Viilma oma rollis ka ausust. Peapiiskopiks kandideerides tõdes ta mõnede teemade kohta, et pole jõudnud neid selgeks mõelda-palvetada. Ametikohustusi täites on ta olnud aus ka oma piiride ja prioriteetide suhtes, näiteks kui on nädalate viisi kodust eemal olnud, võib öelda, et vajab aega perega ning ei saa ühele või teisele sündmusele isiklikult kohale tulla.

Oikumeeniline koostöö 19 telgi allv01
Igal kirikujuhil paluti hinnata ka, mida omanäolist toob tema juhitav kirik Eesti usumaastikule. Robert Tšerenkov osutas, et üldistatult toob iga kirik evangeeliumi rahva sekka ja eks igaüks teeb seda omal moel. Teoloogilise unikaalsuse kõrval on palju olulisem ühine eesmärk – kuulutada evangeeliumi. Mis puudutab metodiste, siis oma suureks rikkuseks peavad nad kolmekeelse õppega seminari, kus tänavu lõpetas kaks tudengit viipekeeles.
Adventiste esindanud Ivo Käsk ütles, et nende kogudused püüavad veenda, et hingamispäev on inimese jaoks ja selle pidamine on tänapäevalgi hea mõte. Veelgi enam – see on „eelmaitse taevast“, nagu ta sõnas. Ta lisas, et muidugi on kogudused kutsutud laiendama jumalariiki. I. Käsk sõnastas sihi, et „kõik koguduseliikmed saaksid jüngriteks ning usu jagamine ja Kristuse juurde kutsumine oleks täisajaga töö“.
Viimasega resoneerus ka Erki Tamm, kes sõnas: „Usun, et suurim ressurss kogudusel pole üldsegi see, kuidas oma liikmetelt annetusi efektiivsemalt kätte saada, vaid see on esmaspäevast pühapäevani jüngrina elamine: oma töökaaslaste keskel selle väljaelamine, kes ma olen. Mitte ainult eestpalvesoovide kirikusse toomine pühapäeval – selleks ajaks võib mõni inimene juba surnud olla –, vaid valmisolek palvetada kohe sealsamas.“
Urmas Viilma väljendas lootust, et need ajad on möödas, kui konfessioonid püüavad üksteist ära muuta. Tulevikutee on oikumeeniline koostöö, tõdes Viilma, kes on varasemalt ühiskondlikul tasandil esile toonud, et kristlased on Eestis üks vähemustest. Luteri kiriku eripära vaadeldes tõdes peapiiskop muidugi, et kogudused ei ole „piisavalt dünaamilised, ei lähe sinna, kus on inimesed, vaid oleme mugavusest seal, kus meil on olnud mugav olla 100 või 120 aastat“. Samas osutas Viilma, et võib-olla see ongi luteri kiriku missioon: olla need viimased, kes külasse jäänud inimeste eest hoolitsevad, „kuniks veel viimased korstnad külas suitsevad“, nagu ta poeetiliselt lisas.
Alur Õunpuu tõi välja, et nelipühilased väärtustavad väga oma Lootuse küla ja püüavad üleüldse hinnata probleeme ühiskonnas selle pilguga, kuidas nemad saaksid aidata. „Soovime, et saaks rajatud uusi eluandvaid kogudusi. Selles suunas ka tegutseme, et olemasolevad ressursskogudused oleks tugevad,“ tõi Õunpuu välja ka kogudustesse panustamise prioriteetsuse.
Arutelu lõpetuseks jagas moderaator Einike Pilli, et viinamarjaistandustes pannakse viinamarjataimede rivi ette roosipõõsas, mis on lakmuspaberiks kahjurite jm keskkonnatingimuste osas. Roosipõõsas just seepärast, et tegu on väga tundliku taimega, mida jälgides võib saada mõnelegi probleemile jaole enne, kui see viinamarju kahjustama asub. Tuues selle kujundina üle kirikukonteksti, nentisid mitmed kirikujuhid, et koguduste jaoks on need „roosipõõsad“ noored. Jälgigem siis noorte käekäiku ja mõtteid oma koguduse keskel!