„Minu lapsed ei ole minu sarnased“

August 2019 20 lastest
Hele-Maria Kangro, Tartu 3D kogudus

Laste kaasamisest kõnelevas diskussioonis, mida modereeris Elina Kivinukk, jõuti järeldusele, et tuleks mõelda samm ette. Selleks tasuks küsida: kuidas tunneksid koguduses end teretulnuna lapsed ja noored, keda täna veel meie keskel ei ole?

Kuidas tunneksid koguduses end teretulnuna lapsed ja noored, keda täna veel meie keskel ei ole?

Rääkides laste kaasamisest, ütles pereterapeut ja viie lapse ema Karita Kibuspuu, et kaasata saab alati. „Juba üheaastane suudab piparkoogitainast patsutada,“ tõi ta näite. Ta teab omast käest, et kaasamine on õpitav isegi sellistele vanematele, kes kalduvad ise kõike ära tegema. Oma lapsepõlvekodus sai Karita just sellise eeskuju ja alguses tegi sedasama, kuid on nüüdseks ümber õppinud ning näeb laste kaasamist väga loomulikuna.
Sellesse, et lastega saab kõike koos teha, usub ka Jane Üprus, kes on koos abikaasaga korraldanud Alfa-kursusi abielu ja teismeliste kasvatamise teemal. (Kursuste autor on Alpha organisatsioon Londonis ja materjalid on tõlgitud eesti keelde.) Nähes kogudust kui laiendatud perekonda, leiab Jane, et sealgi saavad pisemad ja suuremad lapsed kaasa aidata.


Lastekirjanik Ilmar Tomusk rääkis, kuidas nemad abikaasaga kaasasid lapsed oma pereellu juba ammu enne, kui nad üldse sündisid. Seitse aastat olid nad abikaasaga kahekesi ja arstid ütlesid, et nad ei saagi lapsi. „Kirikuõpetaja julgustas, et Jumal suudab mittemillestki teha kõik – vaadake universumi! – ja ütles: „Uskuge, et teil on lapsed olemas, ärge halisege.““ Ilmar ja ta abikaasa arutlesid seepeale lastekasvatamise üle ning visioneerisid end perekonnana. „Kui saime teada, et ootame last, olin mõttega harjunud. Hakkasin rääkima kõhubeebiga, et praegu on Nõukogude Liit olnud, aga nüüd tuleb Eesti aeg,“ meenutas Ilmar. Lapse sünniks oli tal suisa kõne valmis kirjutatud, mille haiglas ette luges. Rakvere arstid olevat seepeale kostnud, et nii naljakat sünnitust pole nad enne näinud.
Nii lapsevanema kui lastekirjanikuna hindab Ilmar lapsi kõrgelt. „Lapsed tabavad silmakirjalikkuse kohe ära,“ nendib ta ja tõdeb, et koguduski peaks olema aus ja läbipaistev. „Ei tohiks jätta väljapoole muljet Potjomkini külast, et meil kunagi keegi ei eksi, kunagi ei vaidle. Tegelikult oleme tavalised inimesed, kellele Jumal on armu andnud. Erinevad inimesed on meie juurde oodatud: Jeesus näitas ka, et Sakkeuski võis tulla,“ sõnas ta. Seda, et kogudusel just koos lastega on, mida ühiskonnale anda, usub ka Karita Kibuspuu. Tema sõnul võiks need, kes on katkistest peredest või kogenud valusaid inimsuhteid, näha koguduses, kuidas toimivad perekonnad, kuidas andeks paluda ja andeks anda, ära leppida.