Festivali suhtluskoolis

6/2009

Liis Korts, Lootuse festivali kommunikatsioonijuht, Oleviste kogudus

Suhtluses ehk kommunikatsioonis on alati palju otseseid ja kaudseid osalisi. See mõjutab meid ja meil on oma arvamus kommunikatsiooni erinevate tahkude üle – reklaamikampaaniate, meediakajastuste ning saadud kirjade sisu ja sõnastuse osas, aga ka arvamus, kuidas juhiti mõnda koosolekut või teenistust, kuidas keegi meist suhtleb kaaslastega jne.

Ka meie isiklik eluviis on kommunikatsioon ümbritsevale maailmale, näiteks: välimus (kammitud pea – järelikult on kontroll elu üle), sõnade valik (oli rääkides emotsionaalne – järelikult läheb korda) jne. Võime jälgida tegusid, võime lahti mõtestada asjade sisu. Oluline on see, et see kõik on suhtlus ehk kommunikatsioon erinevatel tasanditel ning igal osal on edastada oma sõnum. Iga osa on meie elus tähtis.

.

Piibel õpetab meid hoolikalt üksteisega suhtlema. „Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette!" (Rm 12:10). Piibel õpetab endid arusaadavalt väljendama – "Sest kui pasun teeks ebaselget häält, kes siis hakkaks valmistuma sõjaks? Nõnda ka teie, kui te keelt kasutades ei anna selge tähendusega sõnu, kuidas siis võib mõista, mida räägitakse? Te räägite siis ju tuulde" (1Kr 14:8-9).

Ühtegi suhtluse osa ei tohi alahinnata ja kõrvale jätta. Nii oli ka Lootuse festivali juures. Oleks väär ja pooltõena kajastamine, kui jätta kõrvale kampaania ja öelda, et olulisem on meediakajastus või unustada kandvaim kuulutamise (kommunikatsiooni) osa – isiklik evangelism.

Suhtlus kui arenev protsess

Festivali korraldus oli üles ehitatud etappidena ja nagu koolihariduse või muudegi elu osadega, ei saa me esimesest klassist hüpata viiendasse või jätta muid olulisi eluetappe vahele, käia tuleb samm sammult. Esimene festivali osa oli kristlaste informeerimine, motiveerimine, tegudele õhutamine. Loomulikult jätkus see töö kuni festivali lõpuni ning jätkame ka täna, õhutades üksteist armastama, teenima ja välja minema ning kuulutama. Kristlikud festivalid ei saaks toimuda, kui kristlased ei astuks välja, ei hakkaks palvetama, ei võtaks aktiivset rolli ja vastutust.

Aktiveerimise ja ühel rajal hoidmise juures on alati väga oluline korraldajate (antud juhul festivali kontori) edastatud sõnumid (kirjad, telefonikõned, vestlused) kogudustele ning ka isiklikud vestlused ja arutelud, erinevad koosolekud. Alati on õnnestumiseks oluline idee algataja ja juhtide poolne pidev osaliste informeerimine, motiveerimine, tagasisidestamine – seda võib nimetada ka teisisõnu sisekommunikatsiooniks. Isegi igapühapäevased jumalateenistused ei saaks ilma selleta toimuda, me kutsume sinna inimesed, me räägime, mis toimub, me edastame sõnumi, räägime, mis edasi ja milleks.

Festival koondas kristlased

Festivali edu võtmeks ei olnud kampaania või meediakajastus. Need on olulised toetajad. Ilma kampaaniata tänavatel, kaheksas raadiokanalis kõlanud reklaamita, plakatiteta kogudustes ning ka trükitud 230 000 flaieri-kutseta poleks kindlasti olnud Saku Suurhallis üle 30 000 inimese. Kampaanial on aga peale meeldetuletaja rolli mittekristlastele, keda meie olime juba korduvalt festivalile kutsunud, üks veelgi olulisem roll. See „äratab" meid, kristlasi. See paneb meid tegutsema, paneb meid olema julgemad ja sirgema seljaga tunnistama Jeesusest Kristusest.

Kogu festivali mudeli ja kommunikatsiooni juures pean just oluliseks kristlaskonna ühte jalga astuma panemist, koos liikumist. Kui meid on palju, siis on meie hääl selgem ja kõlavam. See on kindlasti kasu, mida festival andis ja see ei kustu. Täna on läbi meie isikliku tegevuse ja kampaania suur enamus eestimaalasi kuulnud kristlastest, nende/meie tegevusest. Paljud neist on vastanud juba kutsele. Nad tulid Saku Suurhalli, on tulnud ka juba kogudustesse, kuid paljud veel vaatavad meid kaugelt ja mõtlevad. Me peame nendega edasi suhtlema, peame jätkama palvet, et Jumala nimi saaks tuntuks kõigi meie kaasmaalaste seas. Et veelgi enam inimesi vastaks Jeesuse kutsele.

Kristlik ja sekulaarne meedia

Lootuse festivali puhul näeme ka kahte erinevat meedia rolli. Erinev osa oli kristlikul meedial ja sekulaarsel meedial. Me oleme Jumalale väga tänulikud, et Eestis on nii palju erinevaid kristlikke meediakanaleid, kes olid kõik ka väga aktiivsed ja koostööaltid. Kas või Teekäija, kus ilmus poole aasta vältel palju informeerivat ja tegudele õhutavat, kuni Lootuse festivali erinumbrini välja. Samuti teised kristlikud printväljaanded ning ka raadiokanalid, veebilehed. Kui meie kristlik meedia poleks kajastanud festivali ettevalmistuse käiku, kutsunud meid palvetama, osalema kursustel, seminaridel jne, siis ei saaks me täna öelda, et festivalil oli üle 5600 vabatahtliku. Just nii palju meid oli! 500-liikmeline ühendkoor, 500-liikmeline lastekoor, erinevate tööharude juhte ligi 100, turvalisusega tegutsejaid 45, kohanäitajaid 219, grupi- ja bussitellimustega tegelejaid 110, erinevatel aegadel palvetajaid üle 1100, orkester 54 inimest, vaimulikke nõustajaid 750, nõustajate töö reguleerijaid 120, kristliku elu ja tunnistuse kursuse läbijaid ligi 2000, lastetöö tegijaid ligi 150, pastorid, flaierite jagajad...

Aitamaks informeerida andsime kontorist välja ülenädalasi palvesõnumeid ja Lootuse festivali e-uudiskirja, püüdsime kõike kajastada meie veebilehel, saatsime sadu kirju ja helistasime sadu kõnesid. Alates veebruarist oli kõigis kolmes kristlikus raadiokanalis kuulda Lootuse festivali erisaadet.

Samas ei saa me ka alahinnata sekulaarse ehk mittekristliku meedia kui teavitaja rolli. Eestis ei ole kerge sekulaarses meedias saada pildile kristlusega seonduvaid teemasid. Me oleme Euroopa üks sekulaarsemaid riike ja maailmas esikümnes, paratamatult ei taheta (julgeta?) nendel teemadel rääkida.

Nii nagu paljude muude tahkudega festivali juures, peame aga ka sekulaarse meedia osas ütlema – ei ole olemas vastust „ei saa"! Need on müüdid, mida saame koos Jumalaga murda. Esimesed kajastused ilmusid Eesti Ekspressis, TV3-s ja arglikult siin-seal juba veebruari lõpus. Vahepeal tegime tõsist informeerimise ja teavitamise tööd. Saatsime välja pressiteateid, oli palju kohtumisi, helistasime ja kirjutasime sadu kirju. Tänu Jumalale kandis see töö vilja.

Nädalal, kui pidasime üle Eesti ööpäevaringselt palveid, avanesid ka meediaesindajate meeled olemaks vastuvõtlikud Jumalariigi teemadele. Lootuse festival sai viimasel nädalal ligi 20 teadaolevat kajastust Eestis olulistes TV-saadetes, online- ja printväljaannetes. Kõik need kajastused olid positiivsed, võib öelda, et täiesti positiivsed. Kui ka tõsteti esile mõnda kriitikanoolena tunduvat küsimust, siis seda ka vaid tasakaalustamaks järgnevat positiivset osa uudisest. TV-kanalid olid tublid ja tegid isegi kahel korral küsitlusi, kas Eesti vajab sellist üritust ja Jumalat üldse. Inimesed tänavalt vastasid valdavalt, et jah! Ligi 70% vastas TV3 Seitsmeste uudiste saates telefonihääletusele kindla „jah". Pean tunnistama, et siiras oli mu üllatus, kui isegi kollaste väljaannete veebilehtedel olid kommentaarid valdavalt positiivsed... Jumal vastab palvetele!

Võtmeküsimus on isiklik suhtlus

Tahaksin veel rõhutada koguduste rolli tähtsust inimeste õhutamisel. Kogudus meie vaimuliku koduna on koht, kust saame suunaviiteid, kuhu poole ja miks ja kuidas liikuda. Usun, et need kogudused, kes haarasid „festivali adra kätte" kohe ja hakkasid kündma (loe: palvetama, Andrease liikumisest rääkima, inimesi koolitusele kutsuma, järeltööd ette valmistama jne) näevad täna juba koguduses suurt vilja. Kuulda on kuni 20–30% juurdekasvudest väikestes ja ka suuremates kogudustes. Üle 150 koguduse rääkis kuude vältel oma veebilehtedel Lootuse festivalist.

Milline oli Lootuse festivali olulisim kommunikatsiooni osa? 110% võin väita, et isiklik suhtlus ja kuulutustöö, mida aitas ellu rakendada informeerimine ja motiveerimine kogudustes. Selleks et see kõik sünniks, aitas kaasa meie suurepärane kristlik meedia. Toetavaks osaks oli kampaania tänavatel ja raadios, julgust andsid juurde positiivsed meediakajastused.

Kas nüüd on kõik tehtud ja võime puhata? Ei! Nüüd alles kõik algas! Nagu on festivali kontoris BGEA misjonäride suust olnud alati kuulda – festival on jäämäe tipp! Kõik, mis tegelikult järgneb ja milliseks see olema saab, on meie – eestimaalaste – endi kätes.