Lootuse Küla Lootuse festivalil

12/2010 Juta Sikkel

Erilise sideme Riias toimunud Lootuse festivali ja Lootuse Küla vahel lõi asjaolu, et festivali kommunikatsioonijuht Liis Borissenko on Lootuse Küla programmi direktori Viljam Borissenko abikaasa. Seetõttu oli loomulik, et me kandisime pea aasta oma südames ja palvetes Lätimaal toimuvat festivali. Kõik, s.o rehabilitatsiooni-programmis osalejad ja personal, samuti ka mõned vilistlased, sõbrad Haapsalust ning rehabiliteeritavate sugulased ja pereliikmed, valmistusid põhjalikult kauaoodatud sõiduks Riiga.

.

6. novembril kogunesid kõik teelised, kokku 47 inimest, Lootuse Külla. Söögipooliseks olid tublid kokad pakkinud võileibu, rohkesti salatit, saiu, pirukaid, kohvi, teed ja morssi. Valitses sõidueelne elevus ja kõikjal oli näha programmis osalejate ja nende pereliikmete õnnelikke nägusid eelseisva koos-veedetava päeva pärast.

Kui Lootuse Küla programmis osalejad on juba Jeesuse oma isiklikuks Päästjaks vastu võtnud, siis üldjuhul nende lähedased seda veel ei ole. Mehed on perede eest palunud päevi ja kuid, festival Riias tõi siin ka olulise läbimurde. Kõik vanemad, õed, vennad, kes festivalile kaasa tulid, astusid oma elu olulisima sammu – nad andsid oma elu Jeesusele. Mehed, kes olid varem oma pereliikmetele põhjustanud ainult muret ja pisaraid, olid nüüd saanud juhtida oma lähedased tõelise Elu Allika juurde. Mehed olid selle võimaluse üle väga tänulikud, õnnelikud ja uhked.

Kui keskpäeval teele asunud reisiseltskond jõudis pärast vahepealset kohvipeatust õnnelikult õhtupimeduses tuledes särava hiigelsuure Arena Riga ette, oli tohutul parkimisplatsil juba üle saja bussi. Meidki võtsid vastu parkimiskorraldajad ja nende töö tulemusena seisime varsti, nagu silgud, teiste omasugustega ühes tihedas reas. Arena Riga on suur hoone ja isegi õige ukse leidmine tekitas algul probleeme, kuid peagi leidsime meile eraldatud istekohad ning sünkroontõlke aparaadid. Juba enne ürituse algust oli mulje vapustav. Kõik istekohad põrandal, 1. ja 2. rõdul olid rahvast täis ja nagu hiljem teada saime, võttis 6. novembril festivalist osa 14 000 inimest. Palju oli ratastoolis inimesi. Palju rõõmsaid lapsi, noori inimesi ja teismelisi.

Festivali avas kaheksasajast lauljast koosnev Läti kirikute võimas ühendkoor, esinesid ka tuntud välismaised ja läti interpreedid – mitmekordne Grammy auhinna omanik Michael W. Smith koos ansambliga, kitarrivirtuoos Denis Agajanian, lauljad John ja Anna Barbour esitasid oma laulu „Minu lootus" läti keeles ning nii nagu üle aasta tagasi Eestiski toimunud Lootuse festivalil, sai kohalikus keeles kõlanud laul väga aplausirohke vastuvõtu. Laval oli veel palju suurepäraseid muusikuid. Lõpetuseks kõneles Franklin Graham lootusest, mis meil igaühel on Jeesuses Kristuses, kes võttis oma peale kõik meie patud, maksis nende eest oma ristisurmaga ning tõusis surnuist üles. Eestpalve kutsele vastas sellel õhtul üle tuhande inimese ning nagu juba eespool öeldud, olid nende seas ka Lootuse Küla programmis osalejate meeste omaksed.

Juta Sikkel, Lootuse Küla töötegija

Lootuse Küla meeste muljeid festivalist:

Kert: „Panin tähele, et vaatamata suurele rahvahulgale – ikkagi 14 000 inimest – tulid korraldajad oma tööga väga hästi toime. Töötegijad-vastuvõtjad olid kõik väga vastutulelikud ja hoolitsevad.

Grahami sõnad olid lihtsad ja arusaadavad kõigile kuulajaile. Väga meeldis festivali muusikaline osa. Kokkuvõtteks – suurepärased muljed!"

Aleksander: „Kõige tugevama mulje jätsid mulle need sajad inimesed, kes tunnistasid oma puudusi ja vigu ja lahusolekut Jumalast ning läksid ette ja palusid Jeesuse oma isiklikuks Päästjaks."

Eduard: „Väga meeldis ülistuse osa. Organisatsiooniline töö oli väga heal tasemel. Kerge oli leida kõike vajalikku: istekohti, kõrvaklappe, parkida jne. Minuga olid kaasas minu ema ja õde, kellel on samuti parimad muljed ning kes andsid oma elu Jumalale! Eestpalvele läks nii palju inimesi, seda oli meeliülendav vaadata."