Piiblipäevad 2010 „ Rohkem Jumalat"

5/2010 Helari Hellenurm, Tartu Kolgata baptistikogudus, Agape Eesti misjonär, Kaev.net projektijuht

Piiblipäevad 2010 tõi kokku üle kaheksasaja noore. Paides toimusid kolme päeva jooksul jumalateenistused, seminarid ja tehti ka tööd. Iga-aastast noortefestivali korraldab Eesti EKB Koguduste Liidu Noorsootöö Keskus. Osalejaid oli nii Eestist kui USA-st, Inglismaalt, Šveitsist.

Paide suur spordisaal oli rahvast täis, kõigil ühine igatsus – rohkem Jumalat: minu elus, ühiskonnas, minu kogukonnas. Koosolekutel sai koos palju laulda, kuulata sõnumeid, seal hulgas ka noorte endi tunnistusi. Palju palveid viidi Jumala ette nii enda pärast kui ka teiste pärast.

.

Väga populaarsed olid seminarid. Valikuvõimalus oli üpris mitmekesine ja sobiva teema leidsid kõik, kes tahtsid. Enim külastusi sai osaks seminaridele teemadel teadus ja religioon, seikluskoolitus, sõltuvused, kuidas looduses ellu jääda, identiteedi leidmine, praktiline ning teoreetiline muusikaline eneseväljendus.

Koostöös Paide linna ja noortekeskusega võeti osa koristustalgutest. Puhtaks said nii teeääred, väljakud, pargid kui ka surnuaiad. Paide avatud noortekeskuse tegevusjuhendaja Kati Ott ütles, et üle-eestilistest piiblipäevadest osa võtnud noored aitasid korrastada nii teeääri, linna kinnistuid kui ka mitme ettevõtja ja eraisiku kinnistuid, kes olid selleks soovi avaldanud. „Hiljem helistas mitu ettevõtjat tagasi ja kiitis noori, kes tegid ära suure töö," lisas ta.

Piiblipäevade tuli ei ole raugenud

Olen positiivselt üllatunud viimase paari aasta Piiblipäevadest. Üritus toimub 32. korda, kuid tuli ei ole siiani raugenud. Vaatasin imetluse ja rõõmuga neid noori, kes tulevad ja tahavad kogeda rohkem Jumalat.

Mulle meeldis see, et võiski pidevalt tulla ja anda märku, kui südames oli midagi tunnistada. Noored kasutasid seda võimalust ohtrasti. Jälgisin hämmastunult laval neid noori, keda ma ei olnud varem meie noorte hulgas tunnistamas näinud. Aga õhkkond oli nii hea, avatud ja armastav, et ei saanud jätta Jumala suuri tegusid tunnistamata isegi, kui tuli minna esimest korda nii suure rahva ette.

Usun, et kuna usklike kontsentratsioon oli ühes paigas koos nii suur, siis vallandas see ka sellise vaimuliku vabaduse, mis julgustas noori headele tegudele. Neid häid tegusid oli näha nii tunnistustest, koristustalgutel kui ka vaadates noori omavahel suhtlemas. Eriti hea näide oli see, kui üks tüdruk koges Jumala kõnetust, et ta peab minema spordihallist välja ja rääkima kellegagi ning ta läkski. Väljas kohtas ta ühte tüdrukut, kellega ta hakkas rääkima Jeesusest ning nad jõudsid oma juttudega päästepalveni ning värske kristlane tuli samuti Piiblipäevadele.

Kui mu kihlatu jaoks oli kõrghetk pühapäevane Jose Zayase jutlus, siis minu jaoks oli tippsündmus laupäeva õhtu, kus kõneles Martin Ruddick. Kogesin, kuidas läbi Martini jagatud kogemuslugude Jumal mind kõnetas. Mõnikord võtab meil aega, et keskenduda ja saada avatuks Jumalale. Ma usun, et Jumal saab meid igal ajal ja igas olukorras kõnetada, kuid siiski on midagi erilist selles, kui ma olen häälestatud. See on nagu savi, mis on pehmeks muditud ning millest saab siis vormida hea nõu. Midagi taolist kogesingi sellel õhtul – sain pehmeks.

Olen näinud igasuguseid jutlustajaid, kuid sellel õhtul ei olnud staariks mitte Martin, vaid hoopis noored ise. Tavaliselt kutsutakse inimesi ette ja mõned vanemad palvetavad nende eest. Seekord aga põrutas Martin, et ega tema supermees ole ja kutsus rahva seast noori juba lavale eestpalvele tulnud noorte juurde. Noored tulid ja palvetasidki üksteise eest. Jumal oli armuline, sest inimesed said terveks, palvetasid keeltes ja tõid lagedale oma koormad, mida Jumal saaks kanda. Ja peale kahte ja poolt tundi palvet kogesin selles õhkkonnas, et siia võikski nüüd need kolm telki teha.

Jään huviga ootama, mis vilju seoses Piiblipäevadega noorte eludes veel esile tuleb ning palvetan, et kogemus Jeesusest võiks sütitada igat noort tema argipäevas.