Galina Grigorjeva muusika suunab igavikku

03/2015 22 galina grigorjeva
Ott Indermitte, Oleviste kogudus

Kannatusaeg kirikuaastas tähistab ajavahemikku, mis eelneb Vaiksele Nädalale ja ülestõusmisajale. Seda aega nimetatakse ka paastuajaks, viidates Kristuse neljakümnepäevasele paastule kõrbes. Sel ajal võiksime meiegi hetkeks peatuda, eemalduda argiaskeldustest, loobuda meid koormavast ning palvetada ja mõelda enam selle üle, mis on elus tõeliselt oluline. Mõtisklusi ja palveid aitab ühendada kohane muusika.

Üheks võimaluseks on siin Galina Grigorjeva esimene autoriplaat „In paradisum" („Paradiisi"). CD-l kõlab tema looming aastatest 2003–2013. Esitajad on tšellist Allar Kaasik ja Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja.

Helikandja esitluskontsert toimus eelmise aasta palmipuudepühal Estonia kontserdisaalis. Käesoleva aasta alguses valiti see Eesti Muusikaauhindade 2015 seas parimaks klassikaplaadiks.

Helilooja Galina Grigorjeva on sündinud Ukrainas. Ta on õppinud kompositsiooni Peterburi Konservatooriumis ja omandanud magistrikraadi Lepo Sumera juhendamisel Eesti Muusikaakadeemias. Grigorjeva on seni kirjutanud peamiselt koori- ja ansamblimuusikat ning teoseid soolopillidele.

Tema vokaalmuusikas on tähtsal kohal tekstivalik ja on näha, et talle on südamelähedased vaimulikud tekstid. Tema muusika on otsekui püüd neist lähtuvat sõnumit helikeelde panna. Rahvusmeeskoori lauljana on mul olnud väga rikastav kogemus Grigorjeva muusikat salvestada, iseäranis tänu tekstidele, mida ta on kasutanud.

Tema igavikkupüüdlev ja kirgastav muusika on suutnud neid kahtlemata elavdada.

On rõõmustav, et ta on heliloojana tunnustust leidnud nii Eestis kui kogu maailmas.

Plaadi esimesed viis lugu koonduvad kooritsükliks „Nox vitae" („Elu öö"). Tsükli tekst on pärit vene sümbolistliku luuletaja Innokenti Annenski (1856–1909) sulest. Selle põhimeeleolu on nukker, kohati isegi ängistav, peegeldades inimelu kaduvust, inimese igatsust uue, lootusrikkama elu järele. Seda viimast väljendab eriti kooritsükli V osa „Sajab lumi" lõputekst:
Kui uinuda,
Ent mitte igavikuks,
Kui uinuda
Nõnda, et pärast ärgata üles,
Ainult, et helesinise taeva all...
Uue, õnneliku, armastatud taeva all.

Kooritsüklile järgneb sonaat soolotšellole „Recitativo accompagnato", mis on pühendatud tšellist Allar Kaasikule ja valminud tema tellimusel.

Kui nüüdiskultuuris on surm ja selle tähendus pigem teemad, millest hoidutakse, siis Grigorjeva loomingus esinevad need sageli, tuletades meelde inimelu erakordsust, pühadust.
„Diptühhon" puudutab surma teemat kahe teksti läbi. Neist esimene on vaga Siimeoni palve, kui ta templis Jeesus-last õnnistab: „Issand, nüüd lased sa oma sulasel rahus ära minna..." (Lk 2:29–32). Teine tekst on pärit õigeusu liturgiast: „Ära nuta minu pärast, ema, et sa hauas näed Poega. (---) Ma tõusen üles ja saan au sisse..."
Teose mõlemad osad ületavad surma tõsiduse ja traagika läbi ülestõusmise lootuse.

„Palve" tšellole ja meeskoorile on teos, milles kõlab vabalt voolav tšellopartii – otsekui palvetava inimhinge võrdkuju. Kooripartii osaleb palvemeelsuse kujundamisel ja ühineb tšellosoolo dünaamikaga. Teose lõpuosas kõlab koori esituses pühalikult: „Olgu kiidetud sinu Nimi".

Plaadi nimiloos „In paradisum" („Paradiisi") kasutab Grigorjeva antifooni „In paradisum" teksti, mis kuulub traditsioonilise surnumissa koosseisu. Katoliku kiriku ärasaatmistalitusel lauldakse seda hetkel, kui surnukirst kantakse kirikust välja ja viiakse matmispaika. Evi Arujärv on teost kirjeldanud nõnda: „Grigorjeva laulus algab sümboolne muusikaline teekond rahumeelse retsitatsiooniga, jõuab vaiksest kurbusest pühaliku ülistuseni ja taandub lõputaktides igaviku vaikusesse."
Paradiisi juhtigu sind inglid,
sinu saabudes võtku sind vastu märtrid
ja juhatagu sind pühasse linna, Jeruusalemma.
Inglite koor võtku sind vastu
ja koos Laatsarusega, kes oli kord vaene,
olgu sul igavene rahu.

Kannatusajale järgneb ülestõusmisaeg, kus meid on kutsutud rõõmustama Kristuse ülestõusmise üle. Lubagem sel hingeülendaval muusikal meid sel teekonnal saata.