11/2010 Ene Pilliroog, muusikateadlane
Võib liialdamata öelda, et selline oligi helilooja, koorijuhi, laulja, pianisti, organisti, pedagoogi, kooride asutaja ja tegusa muusikaorganisaatori Marje Sink'i elu.
Oma palve-, kiituse- ja südamelaule kirjutas ta tõepoolest vist küll igal eluhetkel, sest ta loomingut mõõdetakse ligi tuhande teosega. Kuna ta liikus paljudes kirikutes ja palvelates üle Eesti ning igal pool ootasid teda sõbrad ja tuttavad, kelle seas oli heade lauluhäältega soliste, duette ja koore, siis pühendaski ta oma teoseid enamasti kindlatele muusikutele. Ta loomingu käsikirju leidub veel praegugi paljudes pühakodades, kuigi vast enamik on siiski jõutud koondada nii Oleviste koguduse, EELK Kirikumuusika Liidu kui ka Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivi.
Nüüd on aeg tema heliloomingut kultuuriavalikkusele vääriliselt esitleda. Ainuüksi Peeter Sink'i tekstile loodud soololaul „Ühel hommikul kaob udu" tõstab kogu M. Sink'i loomingu Eesti muusikaklassika vääriskivide sekka.
Ühelt Kohila baptistikogudusest pärit ülestähenduselt leiame M. Sink'i tunnistuse, kus ta muuhulgas on öelnud: „Olen laulik Jumala armust ja ma võin igal ajal luua – ei vaja ma inspiratsiooni ega eritingimusi. Kaks kantaati olen komponeerinud mere ääres kividel istudes. Saatsin kantaadid kohe koorile, ilma et ma oleksin neid enne klaveril läbi mänginud. Arm on mind kandnud ja jõudu andnud. Kuni Jumal lubab, tahan töötada ja kuni päevi on, tahan laulda! Tahan teenida ja teha head nii kaua, kui aega on!"
Marie sündis 18. oktoobril 1910 Peterburi kubermangus Volossovo raudteejaama lähedases külas. Isa Mihkel Gildemann oli pärit Vigalast, perest, kus tegutses mitme põlvkonna jooksul köster-kooliõpetajaid. Ema Anna oli pärit Varbola kooliõpetaja perest. Nende perre sündis kuus last: Johannes, Lydia, Tabitta, Philip, Anna ja Marie. Mihkel Gildemann oli väga musikaalne inimene ja andis ka oma lastele edasi muusikalisi algteadmisi.
Marie sattus raske majandusliku olukorra tõttu Aaspere lastekodusse Rakvere lähistel. 1922–26 õppis ta Liigusti 6-klassilises koolis ja 1926–27 Tallinnas Kristliku Noorte Naisühingu lastekasvatajate kursustel, leides seejärel tööd Sinise Risti lasteaias kasvatajana. Kuna Marie juhatas juba 14-aastasena oma koolis koori ning komponeeris esimesed helitööd, siis moodustas ta ka Luise tänava palvelas kohe segakoori. Sealne kogudus sai 1937 iseseisvaks Karmeli vabakoguduseks.
Töö vaimulikul põllul viis ta kokku andeka kunstniku, luuletaja, vaimuliku ja kultuuritegelase Peeter Sink'iga. Nad abiellusid 31. mail 1930 Tallinnas. Perekonda sündis kaks poega: Tunne Väldo ja Kuldar.
1938. aastal lõpetas M. Sink Tallinna Konservatooriumi kompositsiooni-, oreli- ja teooriaosakonna väga heade hinnetega. Professor Artur Kapi kompositsiooniklassi lõputöödena valmisid tal kantaat „Pärast Kolgatat" ja Klaverisonaat f-moll. M. Sink oli esimene Tallinna Konservatooriumi lõpudiplomi saanud naishelilooja ja Miina Härma järel teine Eesti naishelilooja, kes sai kõrgema erialalise hariduse. Kaks nädalat enne lõpudiplomi saamist muutis Marie oma eesnime Marjeks. Kuna tal oli omapärane, tugev ja suure ulatusega sopranihääl, siis tehti talle ettepanek jätkata õpinguid laulu erialal. See ei osutunud võimalikuks, kuna esialgu nõudis oma tähelepanu perre sündinud väikene poeg ning hiljem pööras olukorra riigis peapeale nõukogude okupatsioon ja II maailmasõda.
M. Sink tegutses 1940-ndatel koorijuhina Karmeli vabakoguduses ja Saalemi vennasteühingus, kuid ta oli isegi sõja ajal kaasas ka oma abikaasa misjonireisidel Lõuna-Eestisse ja mujale. Viibides 1944. aastal Neeme rannakülas, loobusid nad tuttavate kalurite pakutud võimalusest üle mere Rootsi pageda, eelistades tööd kodumaal. 1944–50 oli M. Sink Tallinna Õpetajate Seminari pedagoog ja koorijuht.
Sõja lõppedes veel misjonitööd otseselt ei keelatud, seetõttu said võimalikuks koguni vaimulikud laulupäevad, mida Marje ja Peeter Sink korraldasid näiteks Laitsna, Jaanimäe, Meremäe, Misso, Rõuge ning Vastseliina palvelates ja kirikutes. Nii et samal ajal kui nõukogude võim pidas halastamatult jahti Võrumaa metsavendadele, kogunesid samas kandis sajad inimesed vaimulikke laule laulma!
Tal oli läbi aegade erakordne anne uute kooride moodustamiseks, kus iganes ta ei viibinud. Ka tookord sündisid uued kohalikud koorid, mis vaimulikel laulupäevadel liideti ühendkoorideks. Selline tegevus sai toimuda kuni 1949. aastani.
Juba 1948. aastal oli M. Sink kustutatud Heliloojate Liidu nimekirjast, 1950. aastal vabastati ta pedagoogi ja koorijuhi kohalt Tallinna Õpetajate Seminaris. Nüüd teenis M. Sink leivaraha klaveriõpetajana ühes Tallinna vene koolis ja muusikaõpetajana Hiiu väikelastekodus, andis eraklaveritunde ning oli Tallinna Metodisti ja Kohila baptistikoguduses koorijuht. Aastatel 1962-1967 oli M. Sink Oleviste koguduse segakoori dirigent ning alates 1966. aastast kuni 1979. aasta septembrini juhatas Oleviste mandoliinikoori.
Heliloojale oli laulutekstide sõnum kogu loominguaja vältel ülimalt oluline. Tekst oli talle muusikalise inspiratsiooni allikaks ja kogu ta muusikaline mõtlemine rakendus kõigi vahenditega selle kujundlikku väljatoomisse. Ei kujuta mitte ettegi, et ta laule võiks esitada keegi pelgalt ilusa ja koolitatud häälega ning tehniliselt igati kõrgetasemeline laulja, kes aga esitatava mõtet kuidagiviisi tabada ja välja tuua ei mõista.
Peale erakordselt mahuka soolo- ja koorilaululoomingu kuuluvad M. Sink'i loomingu nimistusse kantaadid „Pärast Kolgatat", „Tühjus", „Kadund poeg", „Pea vastu, usklik!", Psalm 37 ja Psalm 90, kantaadid naiskoorile „Ära ärritu kurjadest Psalm 37:1-6,9, „Jehoova, Sinu poole" Psalm 25, „Vaadake üksteise silmi" (M. Krimm), Eesti rapsoodia klaverile ning arvukalt klaveri-, viiuli- ja tšellopalu igas eas mängijaile.
Olles mitme haiguse küüsis, tabas M. Sink'i 1972. aastal Kassaris puhkusel olles vasakpoolne ajuinfarkt. Ta kaotas kõnevõime, mis hiljem suures osas taastus. Vaatamata parema käe halvatusele, ei kaotanud M. Sink tegutsemistahet ja elurõõmu ning mängis tervist trotsides ühe käega nii klaverit kui ka vajadusel orelit. M. Sink suri 31. detsembril 1979 Tallinnas.
M. Sink'i soolo-, ansambli- ja koorilaule on läbi aegade eri kogudustes jumalateenistustel ja kontsertidel lauldud, ka okupatsiooniajal ja anonüümseina. Ta oli sügava ja eheda rahvusromantilise tundelaadiga vaimulik helilooja, kelle nõukogude ajal varju jäetud helitöödest on 20. saj lõpu- ja 21. saj algusaastail kultuuriüldsuse jaoks elule pääsenud peamiselt valik soololaule. Seega valdav osa ta heliloomingust alles ootab nii esitajaid, kirjastajaid kui ka loomingu uurijaid.
.
