Oleviste noortekoor meenutas kuldseid kuuekümnendaid

01/2018 14 1
Külvi Kuusk, koori vilistlane

Jõuludeeelne Oleviste noortekoori vilistlasõhtu tõi kokku üllatavalt palju inimesi. Kui tähtis oli neile koor, seda aitavad mõista vilistlaste järgnevad mõtteavaldused.

Kirikunoor nõukogude ajal

Noortekoori loomise ajaks oli Stalini-aegne hirmuvalitsus asendunud vabamate oludega. Eestlaste teadlikkus laias maailmas toimuvast kasvas – agaralt kuulati Soome raadiot ja Ameerika Häält, vaadati põhjanaabri telekanaleid. Tallinn-Helsingi laevaliini avamisega hakkas käima külalisi vabast maailmast. Oli miniseelikute, hipiliikumise ja biitlite aeg. 1968. aasta Praha kevadele elas rahvas kõigest südamest kaasa ja vaikimisi tekkis lootus inimnäolise sotsialismi ning isegi iseseisvuse võimalikkusele. Need unistused purunesid sama aasta sügisel.

Kogudustes kasvas uus teismeliste põlvkond. Kodus ja kirikus räägiti teist juttu kui koolis, kus valitses usk tehnika piiramatusse progressi ja Jumala jaoks ei jäänud ruumi. Usklikke naeruvääristati, pioneeriks astumisest keeldujad olid klassis vastuvoolu ujujad. Kui palju oli neis lastes seesmist tugevust? Kui paljud kõhklesid oma südames – võib-olla on õpetajatel õigus ja Jumalat ei olegi olemas?

Nagu ühest suust rõhutati kooris leitud mõtestatud sõprust ja vaimulikku tuge. 15 2

Vilistlased meenutavad

Lauljate ja koorijuhtidega rääkides jääb kõlama mõte, mida üsna täpselt sõnastas Paul: „Noortekoori aeg oli elu baasväärtuste kujunemise aeg ja see ühendab meid senini. Nagu ühest suust rõhutati ka kooris leitud mõtestatud sõprust ja vaimulikku tuge.”
„See oli maailmavaate kujunemise ja oma koha otsimise aeg. Mulle oli see elutee algus koos Jumalaga” (Marika). „Minule tähendas noortekooris laulmine usurahva juurde jäämist. Ka mina otsisin „oma teed”, kristlikus peres üleskasvanud noorena oma suhet Jumalaga. Küsimusi ja kahtlusi jätkus küll, kuid iganädalane kokkutulek aitas teha õigeid valikuid” (Anne).
„Siin tutvusin usklike noortega ja hakkasin järjepidevalt Uut Testamenti lugema. Võtsin osa koori üritustest ja pooleteise kuu möödudes sain usklikuks. Õppisin Tallinna konservatooriumis koorijuhtimist ja noortekooriga oli võimalus oma eriala praktiseerida” (koorijuht Marika).
„Kooriproovidest saadud vaimne jõud kandis terve nädala. Oli hetki, kui tuli klassi ees oma usu kohta aru anda. Kristlaseks olemine nõudis julgust ja vaimset tugevust ning just seda noortekooris käimine andis” (Eve).
„Noortekoori tähendus oli olulisem, kui tollal arvata oskasin. Sain osa mõtestatud sõprusest ja ettevõtmistest, mis kantud meie õpetajate ja vanemate headest soovidest ja palvetest” (Helja). „Minu elus tähendas koor seda, et oli kindel eesmärk olla kirikunoortega koos. Oli alati põnev minna harjutusele ja näha tuttavaid” (Enn). „Tulin Tallinna – kogenematu ja eluvõõras noor maatüdruk. Noortekoor oli turvaline ja arendav koht, kus leidsin sõpru ja mõttekaaslasi. See andis ka aluse usuelule” (Tiiu). „See koor oli tõeliseks majakaks, mis andis tulevikuks selge suuna. Teismeeas ei mõju nii palju õpetused kui just isiklik eeskuju. Meil oli see luksus, et nendeks olid Tulli ja pastorid” (Ülle).
„Kooril oli oma kindel roll väärtuste mõistmisel ja praktiseerimisel. Nagu ühendav eetiline vundament, millele me ehitasime oma hoone nii, nagu mõistsime ja suutsime. Ja laulurõõm veel kõige krooniks” (Paul).

Mõnest laulust sai jutlus terveks nädalaks.

Laulurõõmu oli palju

Ühislaulmise lummus ühendas ka nüüd. Nooruses õpitud laulude uus väljalaulmine tõi laviinina mälestusi ja võttis paljudel silma märjaks.
„Mõnest laulust sai jutlus terveks nädalaks. Arvan, et ühine tunnetus Jumalast ja sellest, mis teeb muusikast hea ja elusa – see ongi see, mis meid ühendab. See on kooslaulmise ja -kogemise sõnulseletamatu vaimne keemia, mida tunnevad muusikud, kes on õppinud hingama ühes rütmis ja saavad aru pisimastki vihjest. Oleviste noortekoorile on olnud inspiratsiooniallikaks Tema ise – ürgjõuline inimese ja Jumala vaheline armastuse ja igatsuse suhe, mida otsib ja igatseb see Vaim, kes meis elab” (koorijuht Ingrid).
„Laulud olid väga hästi meeles, see oli fantastiline. Oli innukus ja jällenägemisrõõm koos suure hulgaga laulda ning lootus olla kord seal, kus laul ei lõpe” (koorijuht Marika).

„Kooriharjutused olid alati ette valmistatud – nagu head koolitunnid. Noored kaasati töösse, pidime oma noote kirjutama ja teksti pähe õppima. Usun, et minu muusikutee valik sai teoks just tänu Tullile. Tema fantastiline orelimänguoskus, koorijuhtimine ja armastus noorte vastu andsid mullegi tõuke muusika kasuks otsustada. Olen tänulik armsale Tullile, kel oli tulevikuvaadet ja julgust, võimude keelust hoolimata, teha seda tööd pühendumuse, tarkuse ja suure armastusega. Kokkutulekul oli rõõmsaks üllatuseks, et kahe proovi järel hakkas koor kõlama nii nagu endistel aegadel. See kaunis kooskõla ja üllatav nooruslik värv – ei oska seletada seda fenomeni” (Ülle). 16 1

Koor kasvatas vaimulikult

„Eks see oligi ju esimene kaasalöömine koguduse töös – esimene kirikukoor minu elus, esimene piiblikool, esimene arusaam, et olen osa Oleviste kogudusest” (Virge). „Muusika kõrval ei saa unustada tugeva vaimuliku vundamendi ladumist. Kuigi mälus ei ole tollastest ettekannetest enam suurt midagi säilinud, on jäänud loogiline ja põhjalik teadmine olulisest, pühast ja püsivast. Usk Jumala sõna ainutoimivasse väesse kui elu põhiväärtusesse – see on põhjaankur, millega osati meid köita selle Kalju külge, kes tormides lõpuni vastu peab. Kindlasti oli valge valgem ja must mustem, piir lubatu ja keelatu vahel konkreetsem, kuid võib-olla tänu tol ajal paika pandud pidepunktidele on meil praeguses tolerantsusest ja liberalismist nõretavas, igasuguseid piire hülgavas ideaalmaastikus lihtsam oma usku säilitada” (koorijuht Ingrid).
„Lisaks muusikalisele arengule pakkusid olulist osa harjutustele eelnevad vaimulikud sõnavõtud ja ühised palved. Kord sain pärast vend Tärgi sõnavõttu, palve ajal, selge kutse pühendada end vaimulikule tööle ja soovi end selleks piiblitundmises ette valmistada” (Peeter).

Oleviste noortekoor 50 aastat tagasi oli tolle aja Eesti kristlaste kangelastegu.

Pilvepiirilt vaadates 16 2

Aega on nüüd piisavalt palju möödunud, et anda aus hinnang noortekoori tegevusele nõukogude ajal. Koguduslik elu oli kirikuseinte vahele surutud ja sinna pidanuks ta võimude soovil hääbuma. Tegelikkus oli aga teine. Aktiivseks muutunud noori kristlasi ei rahuldanud vaid turvaline pesake koguduse rüpes. Eestis oli samal ajal tõusmas – küllap ka tänu hipiliikumisele ja Jeesus-revolutsioonile – uus huvi kristluse vastu. Kirikunoored, kes hakkasid oma usust rääkima, aitasid oma sõpru üle koguduste kõrge lävepaku.
„Oleviste noortekoor 50 aastat tagasi oli tolle aja Eesti kristlaste kangelastegu. Kangelaslik oli eelkõige kiriku vastutavate isikute julgus Jumala sõna rohkem kuulata kui inimese sõna. Uus põlvkond kristlikke noori kujundasid kõigi võimatuste kiuste uue kirikukultuuri: kogudustesse toodi uus kristlik muusika, edendati kaasaegset noortetööd, ületati konfessionaalseid barjääre ja inspireeriti tervet kristlaste põlvkonda mitmesuunalisteks loomingulisteks arenguteks ka väljaspool Oleviste kogudust” (Ingmar).
Noortekoor oli paik, kuhu tuldi ja kust mindi taas edasi. Kollektiiv arenes ja muutus üha professionaalsemaks. Kuid algtuumikust laienes ka võrgustik üle Eesti. Siit on läbi käinud Sela, Oikumene ja Effataa lauljaid, Eesti kultuuritegelasi ja vaimulikke. Ainult Jumal teab, kui kaugele need jõujooned välja jõuavad.

„Elus on nähtamatuid seoseid, tore on neid siin-seal märgata! Tallinnas õppivad noored viisid koju minnes kaasa ka midagi Olevistest ja mitmes paigas Eestimaal läks käima tore noortetöö. Küsisin Andres Mustonenilt noortekoori tegevuse kohta. See oli vaimne ärkamine, oli vastus. Sellel oli arvestatav mõju hilisemale Hortus Musicusele. Arne Hiiob on öelnud, et tema vaimse äratuse osaks olid gregoriaani laulude plaadid Hortuselt, milles jälle omakorda oli tunnetatav see käivitav ja elavaks tegev vägi” (Joosep).
„See oli esimene Tallinnas elavate ja õppivate kristlike noorte poollegaalne kokkusaamise koht. Kui loetleda täna tunnustatud ja juhtivaid vaimulikke Eesti erinevates kirikutes, kes leidsid oma kristliku tee alguse noortekoori ringkonnas, tuleks loetelu pikk” (Ingmar).

Pilk minevikku tiivustab

„Olen väga tänulik neile, kes aitasid juubeliüritusel teoks saada! Tundsin siirast rõõmu tuttavaid laule lauldes ja üle aastakümnete taas koorikaaslasi nähes. Tajusin täiesti uuel moel, kuidas Oleviste kogudus ja noortekoor – Ontika kogudus – on olnud minu usutee kodukoguduseks, mis esimese vaimse leivakoti mu teele kaasa andis. Südamest tulev aitäh!” (Anne).

„Oleme 60ndate põlvkond ja kujundatud tolle ajastu kultuurirevolutsiooni vaimust. Meis on sisemine tung astuda välja raamidest ja meeletu riskivalmidus. Me pole muutunud, oleme jäänud elurõõmu otsijateks ja entusiastideks kogu eluks – vaadaku siis tänapäeva noored meid ja imestagu” (Ingmar).

Loe ka: Peeter Roosimaa. „Oleviste noortekoori esimene aasta”. Teekäija 1/2011.