12/2018
Heldi Vahter, Kuressaare Siioni kogudus
Jõululaul „Eemal sõimes“ nägi ilmavalgust 19. sajandi lõpus ja sai inglise keelt kõnelevas maailmas laialdaselt tuntuks. Inglismaal on see üks populaarsemaid jõululaule – Gallupi küsitlus 1996. aastast on selle liigitanud koguni teiseks. Kuigi pika aja jooksul väideti see olevat saksa reformaatori M. Lutheri töö, peetakse seda tänapäeval täielikult ameerika päritolu jõululauluks.
Kaks enamlevinud muusikalist seadet on kirjutanud William J. Kirkpatrick (1895) ja James Ramsey Murray (1887).
Sõnade päritolu on jäänud aga lahtiseks tänaseni. Varaseim ilming pärineb ajakirjast Laste Nurk (2. märts 1882). Pealkirja „Lutheri hällilaul“ all on anonüümne autor toonud esile kaks salmi, kirjutades: „Järgnevat hümni, mille M. Luther komponeeris oma lastele, laulavad paljud saksa emad ikka veel oma väikelastele.“
Teine varane versioon avaldati 10. novembril 1883. aastal kogumikus „Väikese palveränduri laulud“, milles väideti samuti, nagu oleks M. Luther kirjutanud laulu omaenda lastele.
1883. aasta jõuludel esitati „Lutheri hällilaul“ deklamatsioonina Nashville'i kiriku pühapäevakooli peol. Selle hümni varane suur populaarsus peegeldub Ameerika Maharashtra (India) misjoni aruandes, kus märgitakse, et „hümne ja hällilaule õpiti koolis, aga sageli lauldi ka kodudes. Üks naine rääkinud, et nimetatud hümn leidis oma koha kahe teise lemmiklaulu kõrval, mida terve päeva jooksul puiesteel kuulda võis.“ 1891. aastaks oli see jõululaul levinud üle Ameerika ja seda kirjastati antud aastal vähemalt neljas muusikalises seades.
Kõige populaarsem seade Ameerikas on üldiselt tuntud kui „Mueller“. Esimesena avaldati meloodia 1887. aastal nimetuse all „Lutheri hällilaul“ James Murray poolt kogumikus „Õrnad laulud poistele ja tüdrukutele“. Murray lisas ka väite, et hümni on komponeerinud M. Luther oma lastele. Murray tegi aga sealjuures ühe tõsise taktikalise vea. Ta ütles küll, et laulu komponeeris Luther, kuid samas pani ta oma initsiaalid kohta, kus pidanuks seisma helilooja nimi. Sealt järeldasid lauluraamatu kaaskoostajad, nagu oleks Mueller vaid muusikalise saate arranžeerinud…
Mulle on see laul eriti südamelähedane, kuna laulsin seda oma ansambliga 80-ndate aastate keskel – ajal, kui Eestis ei olnud eriti palju jõululaule veel levinud. Tollal õnnestus meil leida kümme laulu, mis sai tõlgitud eesti keelde ja mida rotaprindiga paljundati. Nende seas olid ka mõned täiesti uued, mis tõid värskust ja täiendasid küllalt tagasihoidlikku jõululaulude valikut. Nüüdseks on see laul tõlgitud ja avaldatud ka meie pruunis lauluraamatus „Vaimulikud Laulud“, kuid erinevas tõlkes ja pealkirjaga „Üks sõimeke heintega oli su häll“. Nimetatud laul on lihtsa ja kauni meloodiaga, samas tekitab rahutoova jõulutunde… Meie „vana tõlge“ aga meeldib mulle rohkem, sest tundub südamlikum ja hingelähedasem, meenutades samas nõukogudeaegseid pühi, mil jõulud olid „keelatud“ ja neid tuli salajas pidada. Tundub, et ka loodus oli siis teistsugune, sest tavaliselt oli sel ajal lumi maas ning kõik oli nii puhas ja valge. Võib-olla ka noore inimese südames olid siis teistsugused tunded, kuna elus oli rohkem nii puhtaid värve kui puhtaid suhteid, elu ise ei olnud nii tormakas ja kiire kui praegu ning aegagi jagus üksteise jaoks rohkem…
„Eemal sõimes“ („Away in a Manger“)
On Petlemmas sündinud Jumala Poeg,
Ta sõimes on heintel, nii alandas end.
Täht taevas on vaatamas alla just seal,
kus väikene Jeesus on heinte peal maas.
On maailma sündinud Lunastaja,
kes pattudest Päästja ja Vabastaja.
Sind armastan, Jeesus, mu juurde nüüd jää
ja käi minu kõrval, kuni koidab kord päev.
Mu ligi nüüd, Jeesus, Sa alati jää,
sest tunnen, et vajan Su armastust ma.
Ja õnnista ülevalt oma lapsi nüüd Sa
ja võta meid taevasse elama ka.
