Aprill 2019 
Ragne Kivimets, ülistusmisjonär Eestis
Olin käinud välismaal konverentsidel, kus tulid kokku nii ülistusjuhid kui ka helimehed, sõnadenäitajad ja loovkunstnikud, et mõtestada oma teenimist veel sügavamalt ja saada praktilisi näpunäiteid. Kolm aastat tagasi hakkasin unistama sellise keskkonna loomisest Eestis. 8.–9. märtsil 2019 korraldasime koos Kõrgema Usuteadusliku Seminariga ülistuskonverentsi Viimsis.
Toogem Jumalale kõik, mis meil on! Jumala suure anni kõrval on see nagunii pisuke.
Kokku tuli umbes sada erinevas vanuses ja erineva kogemusega inimest, kes teenivad kaasa Eesti erinevate linnade ja erinevate konfessioonide koguduste ülistustöös.
Kahel päeval mõtestasime lahti küsimust, mis üldse on meie roll jumalateenistustel. Seda saime kokku võtta lauses: „Meie ülesanne on suunata ja aidata luua keskkond, kus saame koos kõigi teenistusele kogunenud inimestega tulla Jumala juurde, õppida tundma tema sõna, teenides üksteist ja likvideerides kõik segajad.“
See teenistus hõlmab oma andide kasutamist ja pühendumist seal, kus kohalikul kogudusel on vaja. 
Väga kaasakiskuvalt selgitas helilooja Maarja Vardja, kuidas tema otsib ja näeb vaeva, et leida need õiged helid ja sõnad, et anda oma loominguga parim.
Teenides oma valdkonnas, peame mõistma, et Jumal on loonud tervikpildi. See tähendab, et meie teenimine peab sobituma teiste loominguliste inimeste teenimisega.
Olulise teemana käsitlesime autorikaitse õigusi koguduslikus kontekstis. Meil oli võimalus intervjueerida Eesti Autorite Ühingu (EAÜ) tegevdirektorit Kalev Rattust, kes tunnustas, et Eesti Kirikute Nõukogu on esimene ühendus Eestis, kes aastal 2002 otsis ise nendega võimalusi heaks koostööks. Sõlmitud lepingus on öeldud: „EKNil ja kõigil selle liikmeskirikutel on õigus kasutada kõigi EAÜ poolt esindatavate autorite teoseid jumalateenistustel.” Seega tohivad kogudused laulda originaaltekste. Leping ei hõlma siiski teoste otseülekandeid, salvestusi, sõnade projekteerimist või levitamist ja laulude tõlkimist. Viimaseks on tarvis eraldi luba originaallaulu väljastajalt. Ülistusjuhid olid enamasti seda meelt, et me peaksime kirjutama laule ise, mõeldes kohalikele kogudustele ja vahetades paremaid ülistuslaule üksteisega.
Kogemusi jagasid oma ala spetsialistid, kes on aastaid kaasa teeninud oma kogudustes ja suurematel kristlikel kokkusaamistel, nagu Piiblipäevad, aastakonverentsid. Tehnikameeskonnad leidsid näpunäiteid teemadest, nagu valgustus, lavakujundus, helindus. Liikumisteraapiat õppinud Külli Hanseni käe all avastasime veel üht ülistusvaldkonda, milleks on ülistustants.
Peale töötubade ja loengute võtsime mõlemal õhtul aega, et kuulata Jumala sõna ning võtta aega eestpalveks. Teisel ülistusteenistusel kutsus rektor Einike Pilli meid tooma Jeesusele oma parim: „Toogem Jumalale kõik, mis meil on! Jumala suure anni kõrval on see nagunii pisuke. Sest meie oleme ju Kristuse hea lõhn Jumalale! Teeme seda, et meenutada tema kannatust ja juubeldada tema ülestõusmisest!”
Osalejate tagasisidest jäi kõlama tõdemus, et konverentsiga sai alguse midagi uut. Nägime, et ülistajatel on vajadus ja tahe kokku saada. Vaid õppides ja harjutades saame anda Jumalale oma parima. Seetõttu hakkame vaikselt juba järgmise aasta ülistuskonverentsi jaoks ideid koguma. See toimub tõenäoliselt 20.–21. märtsil 2020.
