Püha, püha, püha on elu, /.../
sügav ja selge on rõõm ja rahu,
Jumala lähedus.
/Doris Kareva/
Pühapäeval, 15. märtsil kanti Tallinna Metodisti kirikus esmakordselt ette helilooja Mart Siimeri kantaat "Lapsed vaatavad maailma pääle..." Kontserti korraldas aastaid sakraalmuusika alal tegutsenud muusikaühing Crescendo. Heliteost esitasid ligi sajaliikmeline oikumeeniline ühendkoor Coro Consonante ning Collegium Consonante orkester. Solistideks olid Helen Lokuta ja Raul Miksoni. Dirigeeris Lehari Kaustel.
Eesti Kirikute Nõukogu poolt ellu kutsutud muusikasündmus on mõeldud kandma endas laiemat eesmärki – väärtustada lapsi, perekonda ja elu. Sündmuse peamisi eesmärke on tõmmata tähelepanu hetkelistelt väärtustelt peamistele – elu jätkumisele ja väärtustamisele ning inimeseks olemisele. Mõtiskletakse elu pühaduse üle ning mälestatakse lahkunud lapsi. Lapsi, kes elavad edasi meie mälestuses ja kes jäävad meile kalliks.
„Tegemist on Eesti kultuuriloos enneolematu ja ainulaadse sündmusega – esmaettekandele tulev helitöö on pühendatud lastele, kes on surnud enne sündi või sündinud ja siis surnud", on kommenteerinud sündmust enne selle toimumist Eesti Kirikute Nõukogu Eluväärtuste ümarlaua konsultant, Eesti Bioeetika Nõukogu liige, pastor Meego Remmel.
"Teos on kirjutatud palvemeeles ja -keeles, aitamaks leida väljapääsu leinaringist tänu kristlikule usule, lootusele, armastusele."
Sünd peaks alati olema avatud elule. Kuid sünd ja surm käivad sageli ka käsikäes. Oodatud, igatsetud ja armastatud lapse surm on üks valusamaid kaotusi, mida me elus kohata võime. On öeldud, kui sureb täiskasvanu, siis me matame maha osa oma minevikust. Kui sureb laps, siis kaotame olulise osa meie tulevikust.
Abort on samuti surm – elu katkestamine/katkemine – ja surmaga kaasneb lein.
Siinkohas võib küsida, kas saab tõmmata võrdusmärki raseduse katkemise, lapse sünnieelse või väga varajase sünnijärgse surma ja esilekutsutud abordi vahele? Kuivõrd esimestesse neist on kätketud siiski viimselt inimese alistumine Jumala tahte ja elu seaduspärasuste alla, viimane on aga inimesepoolne sekkumine Jumala eluandvasse loomingusse?
Seda küsimust võib vaadelda ka humanistlikust, inimesekesksemast paradigmast lähtudes: Kas saab samastada igatsetud ja soovitud lapse kaotust soovimatu lapse kõrvaldamisega abordi teel?
Hingehoidlikult on oluline, et igaühel meist oleks luba, võimalus leinata. Võimalus hüvasti jätta, võimalus läbi leina ning kahetsuse oma Loojaga vahetumat suhet üles ehitada.
Kantaat „Lapsed vaatavad maailma päälle..." laseb kujundlikus keeles kohtuda kahel erinevast taustsüsteemist väljakasvanud paradigmal – kristlikul inimest väärtustaval inimesekäsitlusel ja teaduslikel uuringutel põhineval arusaamisel inimese arengust. Heliteose partituuris on kasutatud eesti uuemat poeesiat ja luuleklassikat (Doris Kareva, Indrek Hirv jt) ning Vana ja Uue Testamendi tekstide kõrval ka lõike teadlase Jeromè Lejeun'i teaduslikust ettekandest Humanitaar- ja Poliitikateaduste Akadeemias 1. oktoober 1973. See ettekanne käsitleb inimese arengut alates selle algusest.
Iga päev avastab teadus rohkem ja rohkem inimeseks olemise, inimeksistentsi varjatud saladusi. Sündimise hetk ei ole murdepunkt. Inimese elu on teadlase pilgu läbi jätkuv areng kuni selle lõppemiseni.
Kontserdil osaleja sai võimaluse liikuda tagasi oma elu lähtekoha juurde ja samastuda laps olemise kaudu kogu inimkonnaga, kes me põlvest põlve oleme läbinud sama arengutee ja kellega me kohtume kord aegade lõpus.
/Pöidlast väiksem inimene on olemas, ta ei ela muinasjuttudes.
Me olime kõik kord uskumatult väikesed pöialpoisid./
Sellisena jõudis kuulajani geeniteadlase, dr Jeromè Lejeun'i sõnum inimeseksolemise imest ja elu pühadusest.
