Laulupidu hoiab eestlaste hinge

August 2019 13 hiidlasedv02
Jael Puusaag, Keila baptistikogudus, tekst ja fotod

Juulis toimus Eesti laulupidude 150. juubeliaastale pühendatud XXVII laulu- ja XX tantsupidu „Minu arm“. Meedias kõlasid sügavate emotsioonidega laused, nagu „Laulupeol võivad kõik ilma igasuguse valehäbita nutta“ ja „Laulupeod on eestluse häll ja sünnitunnistus“. Teised eestlased loevad ja noogutavad kaasa.
Mis on laulupeo fenomen? Miks on sajad kollektiivid valmis proovides tegema rasket tööd ja nädal aega koolipõrandatel magama? Miks tulevad väliseestlased just laulupeo ajaks kokku? Miks muidu nii privaatne rahvas on valmis külg külje kõrval Lauluväljakut täitma?

Ekraani ees saad ka olla Jumalaga kahekesi ja oma usus kasvada, aga sul pole osadust teiste kristlastega.

 Koos laulmine aitab väljendada sügavaid tundeid
Eestlasi tuntakse kui praktilisi ja tööle pühendunud inimesi. Keda huvitab see, mida ma tunnen? Töö tuleb ära teha! Kui ennast kellelegi avan, võib ta mu usaldust kuritarvitada. Raske on leida õigeid sõnu. Kuulajal on kiire. Nii peidan oma valu, rõõmu ja igatsused hingepõhja.
Kalliks saanud laulud teevad südame salalaeka lahti. Luuletaja on juba leidnud sobivad sõnad. Muusika aitab neid jagada nii, et see ei mõju hädaldamisena. Kui lauljaid on palju, olen üks teiste hulgast. Laulan laulu ära, vajadusel poetan ka mõne pisara – ja näe, hakkaski kergem.
Kirikuelus on muusikal ja ühislauludel olnud alati oluline osa: see aitab meil avaneda nii Jumala kui kaaslaste ees.

Koos tegemine annab jõudu
Eestis on palju väikeseid maakohti, kus kultuurielu on vaikne. Tegijaid on vähe. Aega ja raha pole üldse. Mõnikord tekib tunne, et oledki oma halli argipäeva keskel üksi. Mõte ühisest suurüritusest annab jõudu jätkata: „Et laulupeole pääseda, peame hoidma head taset!“
Rongkäigus hõikas üks 8-liikmeline maakoha meeskoor publikule: „Meid on väheks jäänud, aga me laulame ikka!“ Laulukaare all ootas neid mitmetuhandepealine ühendkoor. Väljakutäis kuulajaid kiitis nende laulu müriseva aplausiga. See kogemus oli eelnenud pingutust väärt.
Mulle meenub Eelija kogemus Hoorebi mäel. Prohvet kurtis, et tema on Issanda sulastest üksi järele jäänud. Jumal vastas, et tegelikult on ustavaid alles veel 7000 (1Kn 19:14,18). Kristlastena võime samuti aeg-ajalt tunda, et meid on nii vähe. Väikestes maakogudustes on see eriti reaalne. Kui julgustav on siis suurematel üritustel teistega kokku saada!

Aga ma võin seda ka telekast vaadata 13 laululavav03
Jah, võid muidugi. Tänu Jumalale tänapäeva meedia eest! Paljudele on see ainuke viis üritusest osa saada. Kõik ei mahugi lauluväljakule. Kodus vaatamine on palju mugavam. Pole vaja ühistranspordis trügida, kontserdil istekohtade pärast võidelda või selja taga olijate juttu kuulata. Saad olla segamatult üksi oma tunnetega. Pärast pole ka vaja kellelegi aru anda, mida see sündmus just sulle tähendas. Palju jääb puudu sellest, mis tekitab osalejate vahel igatsetud „meie-tunde“: ühiselt valatud rõõmu- ja härduspisarad, spontaansed kallistused, ootamatud kohtumised, jagatud muljed ja võhivõõrastelt saadud omakasupüüdmatud naeratused. Sa näed ilusat programmi, aga jääd ilma ühisest kogemusest.
Tänapäeval eelistavad paljud ka jumalateenistusi kodust jälgida. Internet toob jutlused ja ülistusmuusika ööpäevaringselt koju kätte. Saad olla Jumalaga kahekesi ja oma usus kasvada, aga sul pole osadust teiste kristlastega. Seesama „meie-tunne“ jääb puudu.

Laulupidu sai selleks korraks läbi
Lõpukontserdil laulis 100 000 inimest pisarsilmil: „Ilus oled, isamaa!“ Olen tänulik, et seekord sain ka mina seal olla. Minu kui eestlase hing sai küll hoitud. Me ei pea ootama järgmise laulupeoni, et uuesti koos lauldes oma tundeid väljendada ja koos olemisest jõudu saada. Kristlastena on meil eesõigus, et võime seda oma kogudustes teha kogu aeg.