Detsember 2019 
Anu Kõlar, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
Esimese jõulupüha varahommikusel jumalateenistusel aastal 1734 rõkkas Leipzigi Nikolaikirche trompetite ja muude puhkpillide, timpanite, keelpillide, koori ja solistide pidulikest helidest. Linna muusikadirektorina ja kahe peakiriku – Nikolai- ja Thomaskirche – kantorina kümmekond aastat ametis olnud Johann Sebastian Bachi (1685–1750) „Jõuluoratooriumi“ esiettekanne autori juhatusel algas võimsa kooriga: „Hõisates ülistage neid päevi, kiitke Kõrgeimat […] Kõik teenigu Jumalat ühises kooris ja kuulutagu me Issanda au!“ Ülev muusika jutustas retsitatiivides Luuka evangeeliumi järgi Jeesuse sünnilugu, mille vahele kõlasid solistide tundeküllased aariad Messia ootajate täitunud igatsusest.
J. S. Bach kirjutas kõigi oma helitööde lõppu SDG (Soli Deo Gloria – Üksnes Jumala auks).
Peatselt pidi hommikuteenistuse jõulujutluse juhatama sisse oratooriumi 5. number, koraal Paul Gerhardti tekstile: „Kuis küll astun sulle vastu, kuis kohtama pean sind?” (KLPR nr 3 „Kuis pean vastu võtma”). Ent kirikuliste jaoks ootamatult lauldi tuntud sõnu hoopis Suure Reede jumalateenistuselt tuttava meloodiaga. Tõepoolest – sama koraaliviis oli kõlanud Bachi Matteuse passioonis koguni neljas numbris sõnadega „Oh Jeesus, sinu valu…“ Kirikulised, kes üldiselt olid harjunud, et koguduselaulu sõnad ja viisid ei kuulunud lahutamatult kokku, pidid sedapuhku küllap siiski mõttes küsima: „Kuidas nii, kas meie tubli, aga ilmselgelt ülekoormatud muusikajuht ajab midagi segamini? Miks rikub ta Kristuse sünnipäeva toreduse kannatuse ja surmaga?”
Rõõmurohke jõuluaeg Leipzigis jätkus. Veel viiel jumalateenistusel – 2. ja 3. jõulupühal, 1. jaanuaril, uue aasta esimesel pühapäeval ja Kolmekuningapäeval – lauldi ja mängiti kirikutes Bachi „Jõuluoratooriumi“ osi, mis tegelikult kujutasid kõik endast vaimulikku kantaati. Viimase, Kolmekuningapäevale pühendatud ulatusliku kantaadi muusika on väljenduslaadilt majesteetlik ja kulmineerub viimases numbris – koraalis. Nagu enamikes Bachi vaimulikes suurvormides, kinnistab lõpukoraal teose keskset ideed: „Nüüd on vaenlane saanud karistuse, Kristus on ta purustanud, võites surma, patu ja põrgu ning lepitades inimese Jumalaga.“ Võidukad, lausa triumfeerivad sõnad kõlavad aga taas viisil „Oh Jeesus, sinu valu“, seekord aga jõulises ja säravas orkestratsioonis ning paljuhäälses kooriseades. Kuidas nii, kas Bach ei teadnud, et see tekitab segadust?
Tegelikult teadis Bach suurepäraselt, mida, miks ja kuidas ta komponeeris. Tõsise, siirameelse kristlasena, kes kirjutas kõigi oma helitööde lõppu SDG (Soli Deo Gloria – Üksnes Jumala auks), püüdles ta järjekindlalt Jumala sõna sügavuse tunnetamist ja selle väljendamist muusikaliste vahendite kaudu. Seetõttu võib üpris julgelt väita, et Bachi teosed on enamat kui vaid meisterlikult kokku pandud ilusad kompositsioonid. Nagu kinnitavad mõned pühendunud uurijad, on tema helitööde meloodialiinides, faktuuris, vormikujunduses, tekstide paigutuses jm peidus hulk saladuslikke kristlikke sümboleid ja varjatud tähendusi. Aga isegi siis, kui me neid ei mõista, lubab „Jõuluoratooriumist“ peegelduv näiline paradoks – Jeesuse sündimist tähistavasse pidulikku juubeldusse sekkub kannatusaja koraali kaudu surm (1. osas), mis pöördub võiduks (lõpukoraalis) – tajuda jõulude tõelist tähendust. Just ja ainult Jumala Poja ristisurm ja võidukas ülestõusmine tegid tema ilmaletulekust Petlemmas ainulaadse, maailma ja inimkonna saatust muutva sündmuse.
