Aprill 2020 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli kogudus
29. märtsil 2020. aastal lahkus igavikku suur Poola helilooja Krzysztof Eugeniusz Penderecki. Tema looming inspireeris minuealiste põlvkonda. Selles väljendus sügav vaimne protest valitseva kommunistliku režiimi vastu. Olen tänulik maestro Allar Kaasikule, kes toona tutvustas meie sõpruskonnale kasvavat muusikatähte Poola ja maailma muusikas.
Penderecki sündis 23. novembril 1933. aastal advokaat Tadeusz Penderecki peres. Ta õppis Krakowi Riiklikus Kõrgemas Muusikakoolis Artur Malawski käe all. Sellele lisandusid Krakowi Ülikoolis filosoofia ning kunsti- ja kirjandusajaloo õpingud. Pärast Muusikakooli lõpetamist hakkas ta samas koolis õpetama kompositsiooni. Aastail 1972–1987 oli ta selle kooli rektor. Rahvusvahelise tunnustuse tõi Pendereckile 1961. aastal UNESCO auhinnaga pärjatud „Itk Hiroshima ohvritele“, milles ta kasutab väga suurt keelpillikoosseisu, s.o kokku 52 pilli. Tuntumateks teosteks said „Luuka passioon“, „Kaotatud paradiis“, „Stabat mater“, „Te Deum“ ja „Poola reekviem“. Viimases sisaldub „Agnus Dei“, mis oli mõeldud Poola kardinali Stefan Wyszyǹski leina missana, „Lacrimosa“, mille ta lõi Danzigi laevatehase mahalastud tööliste mälestusmärgi avamiseks ja mille viimane lühike osa oli pühendatud paavst Johannes Paulus II mälestusele. Penderecki oli Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige ning mitme ülikooli audoktor, 2010. aastal valiti ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktoriks, 2014. aastal pälvis ta Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgi.
Millega siis puudutas Poola helilooja 60ndate lõpu ja 70ndate alguse noori? See oli uudne, kohati laevatehase mürale sarnanev helikeel, mis väljus seni tuntud klassikalise muusika raamidest. See oli helidesse kätketud külma sõja aegne hirm ja ekstaas. Side kristliku usu ja traditsiooniga oli endastmõistetav. Huvi Piibli tekstide vastu saatis Pendereckit juba noorena. Üliõpilasena kirjutas ta partituure Psalmidele. Penderecki on tunnistanud, et ta muusika oli „natuke usklikum“ kui ta ise. Kui 2016. aastal Lublini Katoliiklik Ülikool omistas talle audoktori tiitli, ütles ta: „Minu kunst on kasvanud sügavatest kristlikest juurtest.“ Just helilooja suhe usu sügavate alustega meid puudutaski. See oli muusika, mis püüdis keset kaasaegse elu mõttetust taastada inimeseks olemiseks vajalikku metafüüsilist ruumi. Krzysztof Penderecki muusikas kogesime ja kogeme tänagi raske lootuse allikat.
