September 2021 
Karin-Liis Tambaumi kokkuvõte oma KUSi lõputööst
Minu Seminari lõputöö pakub põgusa ülevaate Eesti gospelmuusika ajaloost ja arengust ning tähendusest evangeelses kuulutustöös. Huvi antud teema vastu tuli soovist õppida tundma kaasaegse kristliku muusika juuri ja selle kohta kogudusetöös.
Uurimuse eripära on 60-minutiline dokumentaalfilm, mis sai tõuke autori nõrkusest visuaalkunstide vastu. Kuivõrd inimesed tajuvad maailma järjest visuaalsemalt ja tehnoloogia aina areneb, on võimalik jäädvustada sündmusi, mis on olulised mineviku mõistmisel. Sõnade kaudu saab küll väljendada inimeste mõtteid ja kirjeldada kogemusi, kuid video lisab siia võimaluse näha, kuulda ning tajuda nende lugusid palju vahetumalt ja eredamalt.
Eesmärk oli luua kunstiline dokumentaal, mille keskmes oleks erinevate inimeste arvamused ja meenutused ning mis oleks visuaalselt haarav tervik. Videointervjuud filmiti 2021. aasta kevadel kümne gospelmuusikaga seotud isikuga: Arved ja Pille Mägila (Sela-liikumine), Peeter Võsu (Gospelfestivalid 1989–1998), Elo Toodo, Kadri Hunt ja Taavo Remmel (Psalm 102), Piret Rips-Laul ja Riina Tikenberg (Tallinna Gospelkoor 2001–2009), Daniel Reinaru ja Timm Rannu (Eesti Gospelmuusika Auhinnad 2005–2009).
Valminud film ja diplomitöö on püüd anda oma panus Eesti misjoni-, kiriku- ja muusikaloo salvestamisse järgmistele põlvedele, samuti võib see osutuda heaks koolitusmaterjaliks näiteks ülistusteoloogia kursustel.
Nõukogude Eesti esimesteks gospelmuusika esitajateks võime pidada ansambleid Sela ja Effataa.
Mis on gospel?
Eesti Keele Instituudi ühendsõnastik ning Võõrsõnade leksikon toovad välja, et gospelmuusika puhul on tegemist afroameeriklaste rütmika vaimuliku lauluga, mis on bluusi ja džässi mõjutustega ning mida esitatakse soololauluna või solisti ja koori vahelduva lauluna. Inglise keelest laenatud gospel tuleb anglosaksikeelsest godspell ja tähendab head juttu (good spell). Nii tõlgitakse Uue Testamendi kreekakeelne εὐαγγέλιον (good news ehk rõõmusõnum) inglise keelde sõnaga gospel.
Muusikaportaal Grove Music Online kirjutab, et enam kui 150 aasta jooksul on gospelmuusika arenenud viies traditsioonis:
• põhjapoolne urban-gospel (varaseim);
• lõunapoolne gospel;
• must gospel (praegu kõige levinum);
• kantri- ja bluegrass-gospel;
• kõik teised traditsioonid, mida mõjutab üks või mitu neist neljast. 
Lõunapoolne gospelmuusika kujunes välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Must gospel arenes ning levis 20. ja 21. sajandil; esmalt Ameerika põhjapoolsetes tööstuslinnades, seejärel kogu kontinendil ning kandus sealt edasi. Kantri- ja bluegrass-gospel sündis 20. sajandil samaaegselt kantrimuusikaga. Siiski pole mõiste „gospelmuusika“ tarvitamise osas muusikateadlased ja praktikud konsensust saavutanud. Mõned kasutavad seda oskussõna ainult ühe ülalnimetatud traditsiooni puhul (näiteks „lõunapoolne gospel“ või „must gospel“). Teised rakendavad seda mõistet kogu kaasaegsele ülistusmuusikale.
Eesti kristliku muusika kontekstis ja ka lõputöös vaadeldakse gospelmuusikat laiemalt kui afroameeriklaste vaimulikku muusikat ning terminiga tähistatakse kristlikku muusikat, mis hakkas Eestis laiemalt levima 1970ndate alguses. Siiski on oluline märkida, et Eesti kontekstis on gospelmuusikal olulisem rõhk laulu sõnadel kui selle muusikalisel vormil.
Vaatan oma töös gospelmuusika rolli Eesti kolmes perioodis: nõukogude okupatsioon, laulev revolutsioon ja taasiseseisvunud Eesti.
Gospelmuusika jõudmine Nõukogude Eestisse
Nõukogude Eesti esimesteks gospelmuusika esitajateks võib pidada ansambleid Sela ja Effataa. Esimene alustas metodisti kiriku juures Merepuiesteel ja teine Oleviste koguduse juures. Mõlemad ansamblid osalesid aktiivselt evangeelsete jumalateenistuste korraldamisel. Nii Effataa kui ka Sela õhtutel sai palju inimesi usklikuks. Polnud haruldane näha ühel õhtul mitmeid inimesi Jeesuse juurde tulemas. Sellised koosolekud tõmbasid ligi ka prominente ja nii sai näiteks laulja Marju Kuut ühel Sela õhtul usklikuks.
Pille Mägila sõnul oli koguduse muusikatöös osalemine paljudele koguduseliikmetele ainuke eluviis, mille kaudu nad evangeeliumi kuulutada said. Ka inimesed, kes õppisid pillimängu, leidsid oma tee kirikusse, sest siin võisid nad välja elada seda, mis nende südames oli. Tavaline inimene ei sattunud kirikusse niisama, vaid tal pidi olema mingi konkreetne põhjus, miks sinna minna. Muusikatöö aitas luua silla kiriku ja tavainimese vahel.
Laulukoorid olid tol ajal väga oluliseks tööharuks ja seal oli ka paljudel noortel võimalus kirikusse tulla. Avalikult ei tohtinud kristlikku sõnumit (noortele) kuulutada ja iga selline tegevus lämmatati kiirelt, kuid kirikukoori tulijalt ei küsinud keegi vanust. Muusika oli see, mis inimesi kokku tõi.
Arved Mägila näeb, et Effataa- ja Sela-ärkamisliikumine, mis jäi tollesse perioodi, sai alguse gospelmuusikast ning Eesti kristlikud konfessioonid on omavahel just seetõttu ka läbi põimunud. „Õige sõnum jõudis õigesse kohta kohale ja hakkas levima,“ ütleb ta.
Jumala poole pöördutakse rohkem otseses mina-sina-suhtluskeeles ning seeläbi kogetakse ka Püha Vaimu puudutust ja kõnetust.
Laulva revolutsiooni aeg 
Kuigi vaimne vabadus oli Eestis varem kätte võidetud, olid sündmused laulva revolutsiooni ajal (1987–1991) märgilise tähtsusega. Inimeste nälg Jumala sõna järele oli tugev ja tung kirikusse enneolematult suur. Timm Rannu sõnul oli „vaimule vaakum jäetud“. Seda tühjust aitasid täita uued esile astuvad kristlikud muusikud ja ansamblid, kes said läbi gospelmuusika aina vabamalt evangeeliumi kuulutada.
Mitmed inimesed elasid oma pöördumise läbi näiteks gospelfestivalidel. Peeter Võsu sõnul võis mõnel kontsertõhtul 4000 pealtvaataja hulgast tulla eestpalvele sadakond inimest. Muidugi ei oska keegi hinnata seda, kas teinekord võis tegemist olla ka emotsiooni pealt tehtud otsusega. Meil on kauneid lugusid inimestelt, kelle usuelu algas seal.
Gospelmuusika taasiseseisvunud Eestis
Eesti taasiseseisvumisaega iseloomustas usubuum – väga paljud inimesed leidsid tee kogudustesse. Tegutsesid ka erinevaid gospelkoorid ja aasta oodatumaid sündmusi oli Eesti Gospelmuusika Auhind. 2010ndatest on näha, et vabaduse tuultes muusika tähtsus evangeeliumi kuulutamisel teiseneb. Koguduse üldlaulu ja koorimuusika kõrval leiab oma koha kaasaegne ülistusmuusika, milles evangeelset sõnumit esitatakse teisel kujul. Selles pöördutakse Jumala poole rohkem otseses mina-sina-suhtluskeeles ning seeläbi kogetakse ka Püha Vaimu puudutust ja kõnetust.
Eesti Gospelmuusika Auhindade otsene eesmärk ei olnud kedagi evangeliseerida, vaid pigem eelevangeliseerida. Timm Rannu toob siinkohal välja Peeter Võsu definitsiooni, kus on kolme sorti üritusi: eelevangeelne, evangeelne ja koguduse üritus. Viimane võib olla mitteusklikule kauge ja arusaamatu, evangeelsel üritusel on olulisel kohal kutse päästele ning eelevangeelsel üritusel sellised üleskutseid veel ei tehta.
Tallinna Gospelkoor kandis endas edasi samu väärtusi, mis Effataa ja Sela. Kuigi koori eesmärk oli teha tasemel gospelmuusikat, andis see ka noortele, kes võib-olla olid kirikust kauged, võimaluse avastada uus perspektiiv oma ajaveetmisele. Kooriproovides ja esinemistel otseselt kedagi ei evangeliseeritud, aga koorijuhid usuvad, et nende töö on siiski jätnud oma jälje nii lauljatesse kui neisse, kes kontsertidel käisid.
Dokumentaalfilmi on võimalik kasutada erinevate koolituste ja kursuste raames ning selle vaatamise järel võiks arutleda järgmiste küsimuste üle:
1. Millised on teie kogemused seoses gospelmuusikaga?
2. Millised sündmused on mõjutanud gospelmuusika arengut ja levikut?
3. Kuidas on muutunud gospelmuusika tähendus Eesti kristlikus kultuuriruumis?
4. Kuidas on gospelmuusika kujundanud ja kujundamas koguduste muusikaelu?
Täispikka versiooni „Eesti gospelmuusika tähendusest evangeelses kuulutustöös“ saab lugeda KUSi kodulehelt (kus.kogudused.ee), valides „vilistlased“.
