August 2022 
Juhan Palm-Peipman, muusik
Kolmainupüha esiettekanne Oleviste kirikus.
Eesti üks viljakamaid ülistusmuusika loojaid on hakkama saanud ühe erilise ülesandega. Ta on kirjutanud teose nimega „Väike missa“, mis paljude inimeste jaoks ei oma iseenesest võib-olla mingit erilist tähendust. Olles hiljuti selle teosega esmatutvust teinud, võin kinnitada, et Timo Lige on hakkama saanud oma elu ühe silmapaistvama ja hinge puudutava heliteose ellukutsumisega; muusikaga, milles on tunda väga erilist vaimset hõngu ja Püha Vaimu reaalset ligiolu.
„Väike missa“ seisab justkui väikse vennana oma suurema ja veidi traditsioonilisema „venna“ kõrval. Sõnumi sisu on endiselt sama, mida tuntakse ära oma vaimurikkas headuses. Küsimus on, kuidas anda uut elu sõnumile, mida paljud inimesed seostavad pigem kirikuelu juures kogetava „surnud liturgiaga“? Üks võti on kindlasti see, et tuleb kirjutada sõnumit rahvale arusaadavas keeles, mis on antud juhul kindlasti üks õnnestunum faktor kogu loo juures.
Kui minna veidi sügavamale, on teose „Väike missa“ põhiline helistik D-duur, mis teatavasti kõneleb midagi Universumi suurusest. Iga teadaolev helistik on oma helivärvide- või hingekeeli puudutava poolest erinev ning D-duur omab selles võtmes erilist rikkust ja resonantsi. „Väikses missas“ on kuulda, kuidas erinevate osade helistikud töötavad imepäraselt koos, luues justkui omaette roteeruva planeetide süsteemi, mis liigub sujuvalt ümber oma telje. Antud juhul roteeruvad selle teose erinevad osad kolme põhilise helistiku vahel, justkui au andes Pühale Kolmainsusele. Seejuures on oluline, et meloodiate mikrotasandil olev liikumine oleks ideaalses tasakaalus harmoonilise „tellinguga“, mis selle ümber on tihedalt paigaldatud (sarnaselt Kristuse ihule, mis on ümber risti „punutud“). Ka siinkohal on asjaolud märkimisväärselt õnnestunud! Nagu iga lootustandva „hoone ehituse“ puhul on oluline salasõnum, mida pannakse metallist silindrisse ja asetatakse hoonesse „nurgakivina“, mida kunagi tulevikus „avatakse“. Kristuse hea sõnumi kohaselt kehtib antud juhul rusikareegel, et seda rõõmusõnumit ei suuda keegi kaua vaka all hoida. Ka selles muusikas on oma „nurgakivi“ täiesti olemas ja selle saladuste salasus paiskus avasüli laiali kõrgete võlvide alt. See oli selgelt olemas iga laulja silmades ja südames, kelle käed oma Loojale kiitust andes aeg-ajalt taeva poole tõusid.
Enne teose kuulamist ei teadnud ma, mida sellest muusikast oodata, kuid teose kuulamisel sai selgeks, et Timo Lige on väga väärtusliku asjaga hakkama saanud. Siinjuures tuleb ettevaatlik olla, sest kiitus, mida paljud Timole anda sooviksid, kuulub kellelegi teisele. Seda teab ka Timo ise. Nii sügavuti minevas ja sellist kogemust pakkuvas muusikas on tegemist helidega, mis ei lähtu ainult inimlikust soovist, vaid ka Jumala tahtest. Selles muusikas on palju kohti, mis nõuavad endast loobumist ja Jumala hääle juhtimist. Kõige eest sügav kummardus nii esinejatele kui ka heliloojale, sest „Väikse missa“ näol on selgelt tegemist uue ja särava tähega Eesti muusika taevas.
