6/2008 Heldur Kajaste, Oleviste koguduse pastor
25. mai kontsert Olevistes oli maiuspalaks nii bluegrassi kui country-muusika sõpradele, sest üles astus meie vana hea sõber ansambel „Robirohi", kellel valmis uus CD nimega „Usutunnistus".
Värske album on pühendatud 8. detsembril 2007. a meie keskelt kojujõudnud muusikule, sõbrale ja suure südamega inimesele Tarmo Vardjale.
Nagu arvata võiski, jagus esitlusõhtul Robirohule kuulajaid küllaga, ja seda nii noorte kui vanemate hulgast – ja ma usun, et ükski ei pidanud pettuma.
Plaadi nimipala – „Usutunnistus" – juhatas meid vaimulike alustalade juurde. Indrek Vainu selge, kõrge ja kõlav hääl küsis igalt kuulajalt: „Rändur, ütle, kuhu lähed?" ning Robi mahlakas bass andis küsijale vastuse.
Samas laulus küsis Lea Kangur sarnaselt, tõsi küll – seekord mina vormis: „Kuhu ma lähen?" Lisaks saime kaasa elada õe tunnistusele, kuidas ta teel „hääletades" võeti ühele autole, mille juht oli Afganistani minemas. Hea oli kuulda, et Lea sai anda sõdurile edasi nii omapoolse tunnistuse Kristusest kui ka verivärske heliplaadi. Jääb uskuda, loota ja palvetada, et see külv kannab vilja eesti sõdurite seas ka põuases Afganistanis.
Väga meeliülendav oli kuulata kahest tromboonist saadetud pala „Olen nõrk ja jõuetu", mis Ants Nuudi ja Robi Kreutzwaldi enese poolt mängituna kogu heliteosele erilise värvingu andis. Justkui tõeline New Orleans!
Hea oli seegi, et ei paitatud mitte üksnes kuulajate kõrvu. Lisaks viisidele olid laulude sõnumid kütkestavad, mõtlemapanevad ja suunavad – kasvõi taevakodust rääkiv „Inglikoor" või Urho Meistri tõlgitud laul „Langend lehed", mille lõpusõnad – „ja kui taevakoju jõuab sinu hing – kõik, mis ära andsid, seal vaid ootab sind" – panid iga kuulaja end läbi katsuma.
Kuigi armast venda Tarmot ei ole enam meie keskel, ei jäänud see kontsert ilma viiulita. Seda osa aitas õnnestunult täita Henno Soode, kes, nagu kuulsime, on ka varem antud rollis „Robirohi" ansamblis kaasa mänginud.
Samuti liigutas mind, kuidas kontserdi käigus Afganistani mineva mehe eest palvetati ning ilusa pitseri vajutas õhtule Robert Kreutzwaldi lõpupalve.
Tegelikult saab igaüks, kes CD endale lunastab, osa ka Tarmo Vardja enda viiulimängust ja laulust. Kokku 19 laulu seas tooksin eriti esile plaadi viimase pala nimega „Põhjakodu" – lüürilise laulu, mida kuulu järgi juba Tarmo isa Viktor ja vanaisa Artur olla laulnud.
Jääb vaid soovida, et kui austatud lugeja iganes nimetatud plaati kuulab ja Tarmot meelde tuletab, ta ka mõne tänusõna Tarmo eest ja eestpalve Tarmo pere pärast Jumala poole saadab. Seda võime me kõik Tarmot mälestades teha ning nii kannab uus helikandja eneses kaugelt rohkem kui vaid kaunist muusikat ja sõnumit. Selliselt on see ka meie igaühe usutunnistus..
