Esiisade laulud ja priilaste lood

7/2008 Kaie Kant

„Üks Jausa küla Tooma talu peremees ostnud 1739. a ilmunud esimese eestikeelse Piibli, lisades juurde suusõnalise korralduse: "Müüsin musta härja ja ostsin Piibli ning keelan selle Piibli majast välja viimise!" (Piibel maksis 9 rubla, härg maksis 8-9 rubla ja talusulase kuupalk oli 1 rubla.)

Enne vaimutuule puhangut elasid inimesed korraliku kristlik- kiriklikku elu. Pühapäeviti käidi kirikus, kes oskas, see luges jutluse raamatut või piiblit. Nooredki olid nii usinad kirikus käima, et kui keegi puudus, hakati kohe põhjust pärima. Kui aga kirikust koju tuldi, heideti koos uute riietega ära igat sorti pühadus, sageli ka pühapäeva pidamine.

Jausast pärit mees, Madis Sergo oli Suurevallas (praegune Pühalepa vald) elavale usule tulnud. 1890. a. külastas koduküla ja pidas siin mõned vaimulikud koosolekud. Mõni aeg hiljem tulevad kaks Suurevalla meest jalgsi, kepid käes, küsivad teed Sergo Jaanile, ütlevad, nemad olla Sergo Madise soovitusel ja tahavad palvetundi pidada.

9-aastane Villem Sergo saadetakse külasse ütlema ja õhtuks on tuba rahvast täis. Algavadki järjekindlad palvetundide pidamised Jausas. „Ärganutest" räägitakse igatsorti kuulu- ja tõsijutte. Peagi saab külas kõige kuulsamaks inimeseks Niidi Mare, kes 1891. aasta kolmekuningapäeval esimesena „uude usku" pöördus. Tema lõiganud oma pluusil pitskraed ja pärlmutter nööbid ära - see olla uhkus. Keegi polevat tal seda käskinud teha. Rahva hulgas on aga „kuulutajate" kohta mitmesuguseid arvamusi. Telleri Juhan ütleb: „Eks minge pagana maale, meie siin oleme kõik korralikud kristlased". Paja Ingel olla leeris õpetaja käest kiita saanud ja arvab ennast hea Jumala Sõna tundja olevat. Tema kardab, kas mitte mõnda piiblivastast õpetust ei õpetata – aga midagi sellist ei kuule: kõik on piibli mõttega kooskõlas ja laulud on nii haaravad, et vägisi kisub kaasa.

Teeb siis Paja Ingel Telleri Inglile ettepaneku: „Lähme õige Suurevalda vaatama, kuidas siis on kui neid seal rohkem koos on, siin ju ainult mõned." Telleri Ingel on Paja Ingliga nõus, aga ütleb: "Meie kaks tütarlast, võidakse mõelda –tea mispärast me sinna lähme, võtame Kärdu kaasa" Kärt Teller on 60 aastane lesk naine, küllalt kärmete liigutustega ja üsna kõbus. Koos võetakse ette 30 km pikkune jalgsi teekond.

Pärast Inglite ja Kärdu Suurevalla reisi ütleb Sergo Mare oma Juhanile: „Pane õige hobu ette ja käime ka Suurevaldas." Pärast meenutab ta:" Oh kui ilusad sõnad seal vendade suust tulid ja kui ilusad olid need laulud – tõesti taevalised, mina tahan ka niisuguseks saada".

Priidik Tatter, „ Jausa koguduse ajalugu"

Mõte, et vanad laulud võiks jälle ilmavalgele tuua, oli minu peas juba mõnda aega liikunud. Ei osanud seda kuidagi teha, kuna kartsin, et keegi ei suuda neid enam tõsiselt võtta.

Soov, et Jausa küla võiks Hiiumaal toimuvatest vendluse suvefestivali päevadest osa saada, lükkaski selle idee liikuma. Seda, et külarahvas palvemajas toimuva vastu huvi ei tunneks, polnud vaja karta. Julgust selle kõigega lagedale tulla andis teadmine, et ka Oleviste Koguduse vanempastor Siim Teekli ja muusikajuhi Kersti Kuuse juured on sealsamas Jausa külas, kus minugi omad. Nii saigi alguse „Esiisade laulud ja priilaste lood".

Seda, et huvi selle kõige vastu nii suureks kasvab, et Hiiumaa sellel õhtul Saaremaa poole viltu vajub, ei osanud vist keegi algul arvata. Ettevalmistuste käigus kasvas Oleviste ülistuskoor rohkem kui kahekordseks. Eriti huvitav oli koori noorematel lauljatel, nad polnud selliseid laule kunagi kuulnud. Põnevust ja õhinat jagus kogu ettevalmistusperioodi lõpuni. Pärast peaproovi Jausa palvemajas ütles üks koori solistidest: „Laulsime Üks rahuingel käsku tõi ja äkki mõistsin, mis nendes lauludes tegelikult on, pisarad hakkasid voolama ja ma ei saanud enam edasi laulda."

Miks mõned väga vanad laulud nii armsaks saavad, et nende mäletajaid veel tänagi on? Küllap on põhjus nii nende laulude lauljates kui ka lauludes endis. Küllap sellepärast lauldigi mõnel pool väga vanu laule ka siis, kui need mujal juba uuemate vastu välja vahetatud olid. Ju nendes siis on see „midagi", mis neid unustada ei lase.

Arvan, et see, kuidas neid vanu laule lauldi, ongi neid enam kui 100 aastat elus hoidnud. Kuna mäletan seda laulmist veel päris hästi, siis julgen arvata, et vanad priilased olid "laulu usku". Selle olen minagi nendelt pärinud. Priikoguduse laul oli ühehäälne, lihtsa meloodiaga ja laulmisviisilt väga võimas. Mõni aeg tagasi meenutas mulle Astrid Teekel: „Hiiumaa mehed, need laulsid nagu mere orelid!" Lauldi väga palju, põhiliselt peast ja ilma saateinstrumentideta. Keegi võttis lauluotsa üles, teised tulid kaasa. Laul ei tahtnud kuidagi lõppeda ja seepärast korrati sageli laulu viimaseid salme. Meelde on jäänud kahesugused laulud: rõõmsad „tralli laulu viisidega" Talle pulma laulud ja väga kurvad taevakodu igatsemise laulud. Päris palju lauldi ka koraale. Mõnel laulul oligi kaks viisi: nõndanimetatud kirikulaulu viis ja siis see teine viis. Vanu laulikuid sirvides selgus, et paljusid laule ei lauldudki nii, nagu nad noodis on. Kuna laule õpiti põhiliselt kuulmise ja mälu järgi, siis pole siin ka midagi imestada.

Minu arusaamist mööda, püüdsid vanad priilased hoiduda kõigest, mis tekitas uhkust või tundus olevat ilmalik. Uhkusest hoidumiseks riietuti lihtsalt: pitskraed, ilunööbid ja muud ehted naistel ning lipsu kandmine meestel oli ju lihtsate maainimeste jaoks uhkus. Hiljem tehti selles osas mõningaid järeleandmisi. Sama oli ka mitmehäälse koorilauluga: mitte igaüht ei kutsunud köster või kooliõpetaja koori laulma. Ka saatepill lisanuks laulule uhkust juurde ja pealegi peeti mõnesid pille kõrtsi pillideks. Ajapikku on muutunud seegi arusaam ja pillidest ja koorilaulust ei tehta juba ammu enam mingit probleemi.

Kui äkki taipad, et ei ole enam kedagi, kellelt oleks võimalik midagi küsida, siis saavad vanad asjad väga-väga tähtsaks.

Priilaste õhtul kõlasid nii ühehäälsed saateta laulud, mitmehäälsed koorilaulud, kui ka soolod ja duetid; saatepillideks said mandoliinid, kitarr, trompet, kannel ja harmoonium.

Solistidena astusid üles Helari Puu, Timo Lige, Astrid Böning ning väga heas vormis 81aastane Astrid Teekel. Väga sooja vastuvõtu osaliseks sai õdede ansambel. Enn Veevo üritas mõne minuti jooksul ära rääkida kõik, mida ta priilastest teab. Vanade aegade mälestusi jagasid Astrid Teekel ja Herman Mäemets. Haljand Uuemõis ütles, et ta austab priilasi sellepärast, et nad on olnud meie vabakoguduslikus liikumises kõige julgemad ja vapramad. EKB Liidu president Meego Remmel mälestas igavikku lahkunud ususangareid. Vaimuliku soovi ütles Toivo Teekel.

Ei tea, kas vanem priikoguduste lauluvara väga oluliselt erineski baptistikoguduste omast. Arvan, et need peaaegu samaaegselt tekkinud, õpetuslikult nii sarnased ja vaimulaadilt veidi erinevad äratusliikumised kasutasid ikka samu lauluraamatuid ja laulsid üsnagi samu laule. Omad eelistused laulude osas on ju alati olnud. Küllap rõhutatud lihtsus paljudes asjades jättiski alles need muusikalises mõttes lihtsakoelised, kuid väga armsad laulud.

Priikoguduse laul oli ühehäälne, lihtsa meloodiaga ja laulmisviisilt väga võimas.

„Laulud Talle Kiituseks" ja „Rahu pasun" ilmusid mõlemad 1890-ndatel. Esimesele lisandusid peagi „Siioni Laulja", „Teekäija kandle hääled" ja „Evangeeliumi laulud" ja rahva suus sai see mitmest erinevast laulikust koosnev lauluraamat endale nime „Talle Kiitus" ja oli koos „Võidulauludega" (1926) meie koguduste põhiliseks lauluvaraks pikki aastaid. „Viimse aja pasun" (1913-1914) , „Helinad viimastel aegadel" (1923-1924), „Äratuslaulud" (1923) ei ole nii tuntud võib olla seetõttu, et neid on ka vähem välja antud. Valik nende raamatute lauludest on olemas väliseestlaste laulikus „Kogutud Evangeelsed Laulud" (Toronto, 1954). Paljud „Talle kiituse" ja „Võidulaulude" laulud on meie eelmise lauliku „Evangeelsed laulud" (1975 ) kaudu jõudnud ka praegusesse lauluraamatusse „Vaimulikud laulud" (1997). „ Rahu pasuna" laulule aga hilisemates laulikutes ei ole.

Kui omal ajal räägiti Niidi Mare äralõigatud pitskraedest ja pärlmutternööpidest rohkem kui millestki muust, siis Jausa 11. juuli õhtust jagub mitmel pool kõneainet veel tükiks ajaks. Mõnesid asju siin ilmas tehakse armastuse pärast. Nii oli ka selle õhtuga. Mitte alati ei ole ma neist vanadest lauludest osanud lugu pidada, kuigi olen nendega koos üles kasvanud. Kui äkki taipad, et ei ole enam kedagi, kellelt oleks võimalik midagi küsida, siis saavad vanad asjad väga-väga tähtsaks.

„See ei olnud tehtud, see oligi päris", oli ühe kuulaja hinnang.

.