Laul aitas sõjas, koolis ja kirikus

12/2010 Daniel Kant on lauluga kogu Eesti läbi sõitnud

Ühes laulus on sõnad: "Kui süda laulab, vaikida ei saa..." Nii on see olnud ka läbi kogu minu elu.

Sündisin Jumalat armastavas kodus looduskaunis kohas – Keila jõe kaldal, Viliveres. Meie peres kasvas üles kolm venda, kõigile on Jumal kinkinud lauluhääle. Kui olime Kristuse oma südamesse vastu võtnud, laulsime kaasa koguduse erinevates koorides. Meie vanemad kuulusid Kohila kogudusse. Mõlemad olid head lauluinimesed ja laulsid tihti koos duetti.

Mäletan üht seika varasest lapsepõlvest. Oli sõja aeg, meie lähedal metsas oli maha lastud üks vene sõdur. Isa läks ja mattis ta maha, pealtnägijaid tema teada ei olnud, ometi tuldi mõne päeva pärast teda ülekuulamisele viima. Süüdistus: miks mattis ta selle võõra mehe maha? Ema oskas vene keelt ja palus ohvitserilt luba koos isaga laulda, istus klaveri taha ja nad laulsid. Kuulanud laulu, ütles ohvitser: "Mama, teid tuleks Moskvasse Stalinile laulma viia." Isa viidi ära Türile, teda kuulati üle kolm päeva ja lubati siiski koju.

Teine mälestus koolipõlvest. Käisin viiendas klassis, meile tuli uus karm lauluõpetaja ja küsis: „Kes oskab laulda?" Olin julge poiss ja tõstsin käe, ise mõtlesin, et millist laulu sobib koolis laulda, palvemaja omad vist ei kõlba. Tõusin püsti ja laulsin: „Suur Lenin ta oli üllas..." „Istu kohale, hinne viis!"

Kui olime teismelised, tuli Kohilasse koorijuhiks noor Viljo Liik, kes pani poisid mitmehäälselt laulma. Sellest tööst kasvas hiljem välja meeskvartett, millega laulsime väga paljudes Eestimaa kogudustes. Meie lauluteed ulatusid Kuressaarest Valgani ning sealt edasi Lätimaale. Kord olime Vormsi koguduses, kus karjane Arvo Kuusk soovis, et laulaksime vähemalt 20 laulu. Pärast koosolekut sõitsime lahtise veoauto kastis külastama koguduse vanu. Igas kodu õues laulsime kaks laulu, palvetasime ja sõitsime edasi. Oli ilus pühapäev koos väikese saare rahvaga.

Ühel hilissuve nädalalõpul olime kutsutud Saaremaale. Jõudnud Pahapillile, tuli palvemaja väravas meile vastu kogudusevanem Valter Toompuu, öeldes, et maja on rahvast täis, kohal on ka kohaliku kooli direktor, kolhoosi peaagronoom ja külanõukogu esimees. Jumal kinkis meile ilusa õnnistatud õhtu.

Ka Lõuna-Eestist on meeles mitu meeldejäävat laulmist. Ühel külmal ja lumisel pühapäeval sõitsime Moostesse, et laulda sealse koguduse jumalateenistusel. Kui kohale jõudsime, selgus, et tuul oli lükanud palvemaja akna lahti ja ühes nurgas oli lumehang. Panime ahju küdema, tegime kuuma teed, kokku tuli hulk inimesi ja koosoleku lõpuks oli ruum ka soojemaks läinud.

Sageli olime kogudustes külalisteks koos meie koguduste liidu juhtivate vendadega. Kord olime Aleksander Sildosega Harmi koguduse aastapäeval. Üks tervitajatest läks „natuke pikale" ja vend Sildos küsis minult: „Kaua ta juba rääkinud on?" Vastasin, et andsid talle viis minutit, aga varsti saab 20. „Lõpeta vend, sinu aeg on ammu täis! Poisid laulge üks laul!" Teisel korral jälle olime sõitmas Robert Võsuga Valklasse. See oli piiritsoon ja bussijaamas piletit ostes küsiti, kas meil ka „propuskit" on. Vend Võsu, pikk must mantel seljas, kergitas kaabut ja vastas väga rahulikult: „Meil on igasuguseid „propuskeid". Rohkem piletimüüjal küsimusi ei olnud.

Jumal on kinkinud mulle võimaluse väga mitmetes koorides ja ansamblites kaasa teenida. Praegu võin laulda Jumalale kiitust Oleviste meeskooris. 1997. aastal algatasime koos vend Ermo Toomiga meeste laulupäevade idee. Need toimusid 10 aastat igal kevadel, kokku tuli lauljaid erinevatest kogudustest, eestvedajaks Oleviste meeskoor. Unustamatu oli ka koori reis Rootsi ja Norrasse 1991. aasta augusti riigipöörde ajal, kus laulsime kokku 100 laulu. Laeval olime koos tollase välisministri Lennart Meriga, kes soovis meile jõudu laulutöös. Hiljem on olnud võimalus käia Pühal maal ja laulda ka Toronto ja Vancouveri eestlaste kogudustes.

Tänan Taevaisa, et olen teda leidnud, kõik mu päevad kuulugu temale.

„Kui maa peal laulu lõpetan, taevas laulan edasi...."