Vanad laulud – armastus ja austus üheskoos

Ridalas Priikoguduste 130. aastapäeva konverentsil peetud 

ettekande järel sain e-kirja: „Vanades lauludes on vägi sees, võta ja loe kasvõi sõnu..."

Neis lauludes sai jutustatav lugu tähtsamaks kui laul ja lauljad ise osaks sellest loost. Need olid rõõmsad Talle pulma ja kurvad taevakodu igatsemise laulud; laulud tormisest elumerest ja rahuranda jõudmisest. Neis oli pruudi ja peigmehe allegooriat ning põrguvaarao ikke võrdpilti.

Priikoguduse vana laul oli ühehäälne, saatepillideta ja väga võimas. Keegi „võttis lauluotsa üles" ja teised tulid kaasa.

Laul voogas: üks lõppes, teine algas. Kui sõnad said otsa, korrati viimaseid salme, sest lugu elas inimeste sees edasi. Kuulmise ja mälu järgi õppides teisenesid keerulisemad viisid suupärasteks ja tõlgete rütmi kohandati eesti keelele. Märge „omal viisil" tähendas, et sel laulul on ainult oma viis, mõnel aga lisaks ka koraaliviis.

Jutustatav lugu sai tähtsamaks kui laul ja lauljad ise osaks sellest loost.

.

Baptistikogudustes tekkisid laulukoorid, priikogudustes mitte. Külakultuuris sündinud usuliikumine vaatas siin võõriti. Neil, keda köster või kooliõpetaja kiriku- või ilmalikku koori kutsus, oli põhjust end paremaks pidada, sest igaühte ju ei kutsutud. Priilased püüdsid hoiduda kõigest, mis võis anda põhjust uhkuseks või olla ilmalik. Nii lõikasid naised ära oma pitskraed ja ilunööbid, mehed ei kandnud lipsu. Kõrtsis ja külapidudel mängitud pille ei peetud palvetundi sobivaks. Jausa koguduse karjane Priidik Tatter põhjendas: „Kui baptistidel oli ees sissetallatud rada, siis priilased pidid justkui kepiga läbi katsuma: kuhu astuda, kuhu mitte." Lihtsad jumalakartlikud inimesed valvasid piire ja võltsvagaduses neid küll süüdistada ei saa.

Spontaanne ühislaul ja viimistletud koorilaul kippusid vastanduma, viimasele heideti ette, et see on „lihtsalt kõrvale ilus" ja ei midagi enamat. Priidik Tatter: „Priilased võtavad küll Taavetilt hüppamise, kuid Taaveti laulu ja mängu ei taha võtta. Baptistid jälle võtavad Taaveti laulu ja pillimängu, hüppamist aga ei taha võtta." 1921. aastal Ridalas peetud ühiskonverentsi protokollist loeme: „Ikka kiideti laulukooride asi baptistide poolt heaks, aga priilastel oli selles asjas etteheiteid: koorilaul takistab „vaba laulu", samuti laulavad koorides usklikud ja uskmatud üheskoos... laulud peavad olema lauldud Püha Vaimu juhatusel, mitte kombeks ega ajaviiteks. Peab nõudma, et elu ennast lauludes ikka tunda annaks."

19. saj lõpust hakkasid ilmuma: „Laulud Talle Kiituseks", „Siioni Laulja", „Röömsad Ewangel[iumi] laulud Eestirahwale", „Teekäija kandle healed". Laulikud sisaldavad saksa, rootsi ja ameerika päritolu laule. Koostajateks J. Klaanmann, A. Tetermann, E. Jakobson, A. Gienemann. 20. saj alguses lisandusid M. Vesmeselt „Wiimse aja pasun", H. Grabbilt „Helinad wiimastel aegadel", J. Peipmanilt „Äratuslaulud ühes kitarre kaasmängu õpetusega" ja V. Ölvingssoni koostatud „Võidulaulud". Siit võib leida lisaks tõlkelauludele ka eesti autorite omi.

J. Weevo kirjutas, et juba on ilmunud igasuguseid „kiituseid", „pasunaid", „laule", „hääli" ja „helinaid" ning laulude koguarv on tõusnud üle 2000. Mitme raamatu kaasaskandmine oli tülikas, nende omandamine liiga kulukas ja erineva formaadi tõttu ei saanud neid ka kokku köita. Mõni leidvat laulu alles selle lõppedes üles ja paljud ilusad „sisu- ja viisirikkad" laulud kipuvad ununema. Nende puuduste kõrvaldamiseks andis ta välja „Waimulikud laulud" (1926), mis sisaldas valikut varem ilmunud raamatutest ja laule, „mis varem ei ole trükimusta näinud".

Varane prii- ja baptistikoguduste lauluvara oli paljuski ühine ja raamatudki samad. Omad eelistused on mõlemal aga alati olnud. Tundub, et lihtsa meloodiaga laulud jäid priikogudustes armastatuks pikkadeks aegadeks ja baptistikogudustes juurdus akadeemilisem laulutraditsioon. Vanem repertuaar püsis priikogudustes kauem käibel võib-olla just sellepärast, et lugu, millest lauldi, sai tähtsamaks kui laul. Aga kes teaks, kas päris priilaste laule on üldse olemas ja kui on, siis millised?