12/2010
Sul soovin jõulu sätendavat sära, Vaimulikud laulud nr 99
Heldur Kajaste sõnad:
Luuletuse "Sull´ soovin" saamislugu on tegelikult üpris lihtne. Nimelt plaanisin ma teha ühele väga kallile neiule midagi jõuludeks. Kuna ta oli minu jaoks väga eriline inimene, siis otsustasin talle midagi tavapärasest erinevat kinkida. Mitte, et see luuletus nüüd nõnda eriline olnuks, kuid juba pealkiri näitab, et see oli kirjutatud isiklikus võtmes. Ega seda paberile saada kuigivõrd raske olnudki, sest mida süda täis, sellest ka suuke kipub rääkima. Pealegi olin ma juba näinud tema silmis sära, Issanda ilu peegeldust ning õrnust. Selline see tekst 19. detsembril 1978. aastal sai. Ja tänu Jumalale – taolise jõulukaardi omanik on tänaseni minu kõrval vastu pidanud.
Tõsiasi, et jõuludel seda üsna mitmed kollektiivid mu kallile kaasale laulavad, täidab mind arusaadavalt rõõmu ja kerge uhkustundega, sest mu hea abikaasa Varje on seda kõike ka väärt.
Lauluks sai see luuletus Taavo Remmeli sule all. Ajal, kui Nõmme Baptistikoguduses sai sealsete noorte poistega ansamblit tehtud, andsin vast Taavole mõned mu kirjutatud luuletused. Mõned aastad hiljem tema sulest selline laul sündiski. Suur tänu Taavole selle eest!
Taavo Remmeli viis:
Helduri vanematekodus sai esimest korda basskitarri mängimist proovitud, elu esimest bändi tehtud, laulutekste ja viise vahetatud. Ilmselt oli luuletus "Sull´ soovin" niivõrd inspireeriv, et laul n-ö ühe hingetõmbega valmis sai.
1985. aasta oli laulu sünniaeg. Olin sel aastal abiellunud ja elasime Varjega (jah, mõlema lauluautori abikaasad kannavad seda kaunist nime) Mustamäel tema ema kodus. Neil oli ammustest aegadest üks huvitava kõlaga vana pianiino. Taevaisa, armas abikaasa ja too pill olid mitmete tol ajal sündinud loominguliste puhangute tõukejõuks.
Edasi sai juba päris oma koju kolitud, sündisid lapsed, olud muutusid, tulid uued kohustused ja muusikakirjutamine jäi interpreeditegevuse ja igapäevase töö varju. Teatud mõttes ei peagi ma end heliloojaks. Loovust ja loomist mõistan kui muusikuks olemise väga olulist osa.
Helduri tekstis peituvat sõnumit püüdsin muusika kaudu edasi anda parimal moel nagu tol ajal oskasin ja heaks arvasin. Neljahäälseid koorilaule ei olegi ma peaaegu üldse kirjutanud. See tekst aga miskipärast sellise vormi sai ja elab nüüd oma elu.
.
