05/2015 
Erki Tamm, Tallinna Kalju baptistikoguduse pastor
Koguduste suurim potentsiaal peitub igapäevaolukordades, kuhu Jumal tahab muutuse tuua Jeesuse järgijate kaudu. Samas on kiusatus kitsendada Jumala tööd vaid pühapäevahommikul kirikus toimuvaga. Sellise mõtteviisi tulemuseks on koguduse vähene mõju ühiskonnas ja kultuuris, sest päästmist vajavad inimesed on väljaspool kirikut. Nii võiks kokku võtta Kingfisheri seminari järjekordse sessiooni, mis toimus 11. ja 12. mail Tallinnas.
Johann ja Annalena Theron on Lõuna-Aafrika Vabariigi misjonärid, kelle vaimulik kodu on Hollandi Reformeeritud Kirikus. Peale pastoritööd kohalikus koguduses on Johann koos abikaasaga mitu kuud aastas teeninud kogudusi endise Nõukogude Liidu territooriumil. See sai alguse ühest nende koguduseliikmest, kes abiellus ukraina mehega. Seejärel korraldati lühikesi misjonireise Ukrainasse. Mõne aja pärast asutati misjoniorganisatsioon Kingfisher.
Eelmisel sügisel viisid nad Tallinnas läbi esimese seminari, mille keskmes oli jüngerluse põhimõtete taasavastamine. Sel korral keskenduti oma kutsumuse lahtimõtestamisele. „Meid on päästetud, et pühendada oma elu konkreetsetele tegudele Jumala auks," rõhutas Theron. Kuid laialt levinud dualistlik mõtteviis takistab selle potentsiaali avaldumist. Sageli tunnevad kristlased end justkui jagatuna kahe erineva maailma vahel. Arvatakse, et kogudusetöö on vaid jumalateenistusel kaasateenimine või et koguduse pastor on rohkem vaimuliku töö tegija, kui seda on ülikoolis töötav kristlane.
Paljud usklikud tunnevad süümepiina, et ei suuda igapäevatöö kõrvalt pühendada rohkem aega „kogudusetööle", osaleda teisegi koori töös või aidata lisaks noortetööle kaasa ka pühapäevakoolis. Mis juhtuks aga siis, kui kogudusetööd „takistav" argitöö saab teenimiseks jumalikus kutsumuses? Milline potentsiaal vallanduks sellest, kui Jumal saaks oma rahva kaudu tegutseda seal, kus nad veedavad suure osa oma nädalast? Soren Kierkegaard on väljendanud seda järgnevalt: „Asja mõte on mõista iseennast ja näha, mida Jumal tegelikult tahab, et ma teeksin; asja mõte on leida tõde, mis on tõde minu jaoks, leida idee, mille nimel elada ja surra." Selle kutsumuse avastamisse on peidetud tohutu energia.
Teiseks jagas Theron veendumust, et kogudus pole mõeldud olema subkultuur, vaid tema kutsumuseks on muuta olemasolevat kultuuri. Liiga sageli piirdub kogudus vaid iseendaga. Jeesus tegutses aga „turuplatsil". Ta käis regulaarselt sünagoogis, kuid enamus tema hoolimist täis imetegusid toimusid väljaspool pühakoda. Seal, kus inimesed elasid ja töötasid. Sama tegid ka tema järgijad. Sellest jutustatakse Luuka evangeeliumi 10. peatükis. Jeesuse ja tema järgijate poolt tehtud avalikud teod panid juudi kultuuri alused kõikuma. Peagi muutis see ka Rooma impeeriumi usulist, kõlbelist ja kultuurilist eluviisi. Miks ei peaks siis olema võimalik mõjutada tänapäeval kogukondade ja kogu ühiskonna elu, mille keskel Jumala rahvas teenib?!
Kõik algab Jeesuse lähedusest. Seal inimesed muutuvad. Suure osa oma ajast pühendas Jeesus vaid vähestele. Koos Jeesusega käies nägid nad teda tegutsemas ja õpetamas. Nemad olid õpipoisid. Mõne aja pärast usaldas Jeesus neid piisavalt ja läkitas nad tegema sedasama (Lk 10), ise vaid juhendades. Nelipühal said jüngrid aru, et nüüd peavad nad Jeesuse missiooni Püha Vaimu kaasabil ise edasi viima. Nüüd pidid nemad leidma inimesi, kellele edasi anda kõik, mida nad Jeesusega koos olles olid õppinud. Nende südames põlenud tuli süütas üha uusi ja uusi inimesi.
PS! Just viimasest tahan jagada isikliku kogemuse. Kaua aega nägin pastorina oma peamist rolli jutlustajana, igakuiste töökavade koostajana. Palju energiat kulus juhtivate töötegijate leidmisele. Tundsin, et pean protsesse käimas hoidma. Eelmisel sügisel mõistsin, et kõik see on tähtis, kuid ma vajan restarti. Minagi pean saama uuesti jüngriks, lihtsalt Jeesuse järgijaks. See oli juba mõnda aega toimunud otsingute tulemus, mida aitas konkreetsemaks mõelda eespool nimetatud seminar.
Alustasime Kalju koguduses jüngrikooliga „Tagasi jüngriks, edasi apostliks". Koos loeme, mida Jeesus tegi ja õpetas. Küsime ja jagame ühiselt tunnetust, kus Jeesus on töötamas ja millesse on ta meid konkreetselt kaasa kutsumas? Järgmise kokkusaamise kõige põnevam osa on see, kui igaüks (nagu 72 Jeesuse läkitatut) jagab vahepeal juhtunust või ka sellest, kus ta ebaõnnestus. Avatus ja ausus oma elu jagamisel on saanud uue kultuuri osaks. Palve ei ole enam üldine, vaid Jumala tahte ilmsikssaamise igatsemine igas konkreetses situatsioonis. Iga kohalviibija vajaduste pärast palvetame kohe. See on toonud uut värskust meie ellu ja teenimisse. See teenimine pole piiratud jumalateenistuste läbiviimisega, vaid inimeste ja olukordadega, keda ja mida me kohtame esmaspäevast laupäevani. Oleme veendunud, et Jumala kuningriigi valgus peab jõudma tema rahva kaudu ka kõige pimedamatesse oludesse, et inimesed võiksid hakata austama Jumalat kogetud abi eest.
Indrek Luide, Kehra koguduse pastor: Kingfisheri koolitus andis mulle mõistmise olulise ja hea vahel vahettegemiseks. See, kuidas innustati Pühakirja lugema, loetu üle mõtisklema, palvetama ja nendest mõtetest, mis on südamesse tõusnud, oma grupiga jagama. Koolitus aitas kinnistada neidki mõtteid, mis juba varem on südamesse tõusnud – iga kristlane on omal kohal vaimulik töötegija ja iga paik, kus ta töötab ja tegutseb, peab olema „pühapaik".
Mart Metsala, Valguse Tee vabakoguduse pastor: Sain Kingfisheri seminarilt taas kinnitust tõsiasjale, et tervet usku saab rajada vaid tervele vundamendile: Jumal näeb meie elu suure tervikuna ning ta pole huvitatud vaid ühest-kahest kitsamast alast: teoloogiliselt korrektsest usust ja meie kaastööst oma koguduses. Tema huviorbiidis on meie lähisuhted, meie läbisaamine iseendaga, meie suhe möödaniku ja seal toimunud sündmustega, mis on meid mõjutanud kas heal või halval viisil, meie identiteet, meie unistused jne. Leidsime taaskord, et kõige alus on Jumala lõpmatu armastus meie vastu. See tuli esile igas teemas, sest nii üksikisik, kui kogudus saab välja jagada vaid seda, mis seestpoolt üle voolab.
