Saaremaalt Paapua Uus-Guineasse

5/2009 Agnes Böning, EKB Liidu misjonisekretär

Mustamäe Kristliku Vabakoguduse liige Mailis (Jõgi) Wüst on koos abikaasa Gerolfiga sõitmas Paapua Uus-Guineasse misjonitööle. Vapper saarlanna räägib sellest ka Teekäija lugejatele.

Kuidas sa päästetud said?

Meie perel erilisi kontakte kogudusega ei olnud. Jumal hakkas mind kõnetama, kui olin 15. Pean seda Jumala suureks armuks. Elu mõtte leidsin Jeesuse järgimises. Tol ajal ei olnud lihtne endale Piiblit saada – mäletan hästi seda päeva, kui mul oli käes esimene oma Piibel.

Kuidas tekkis soov teenida Jumalat misjonärina?

Misjon on minu südames olnud usule tuleku ajast. Esialgu soovisin jagada evangeeliumi lastega, hiljem lisandus huvi misjonäride elulugude vastu. Jumal juhtis mind teenima oma koguduses, siis vabatahtlikuna Eesti Lastemisjonis. Paralleelselt mitmed koolitused ja lõpuks täisajaga töö Jumala riigis. Sügisel 2006 läksin New Tribes Mission (Uute Hõimude Misjon) piibli- ja misjonikooli Inglismaal. Liikuda edasi välismisjonisse oli minu jaoks loomulik samm.

Kuidas sa tutvusid Gerolfiga?

Kohtusime Gerolfiga Inglismaal õppides. Meie mõlema kauaaegne palve oli, et leiaksime endile abikaasa, kellega koos Jumalat teenida. Me kihlusime aprillis 2007 Inglismaal ja abiellusime sama aasta augustis Tallinnas. Tema oli varem õppinud pastoriks. Enne misjonikooli tulekut sai ta Jumalalt kutse, minna kohta, kus inimestel on väga vähe võimalusi evangeeliumi kuulda. Meid ühendab palju asju, kuid kõige tähtsam on igatsus, täita suurt misjonikäsku.

Millise mulje on Gerolfile jätnud Eesti?

Gerolf koges, et eestlased võtsid teda lahkelt omaks. Samas oli talle üllatav liikluses ette tulev hoolimatus. Ta õppis eesti keelt kahel kursusel. 6 kuud on aga liiga lühike aeg keele omandamiseks. Kuid õppimine oli põnev ja talle tundus, et keele äraõppimine pole võimatu. Suurema osa ajast elasime Tallinnas ja olime kaasas Mustamäe Vabakoguduse tegemistega.

Miks soovite teenida just Paapua Uus-Guineas?

Juba meie suhte alguses viisid erinevad asjaolud meie mõtted Paapua Uus-Guineale. Sellel umbes Rootsi suurusel maal Vaikses ookeanis elab 6,3 miljonit inimest, kes räägivad ligi 860 erinevat keelt. Maa on väga mägine, mistõttu inimrühmad elavad suhteliselt isoleeritult. Nii ongi välja kujunenud tohutult suur arv hõime. Piibli tõlkimine neisse keeltesse algas alles peale II maailmasõda ja see jätkub veel palju aastaid. Meie soov ongi minna ühte hõimu, et osaleda nii Piibli tõlkimises, kui ka õpetamises. Me läheme sinna New Tribes Missioni (www.ntm.org) kaasabil.

Kuidas suhtuvad misjonikutsesse sinu lähedased?

Kuna minu vanemad ei ole kristlased, on neil ka raske mõista meie tõelisi motiivie, ka tunnevad nad meie pärast lihtsalt muret. Samas näevad mu reisihuvilised õed ja nende pered selles suurepärast võimalust kogeda midagi uut ja põnevat. Me loodame, et Jumal kõnetab neid selle kaudu, mida nad näevad meid tegemas.

Millist toetust vajavad misjonärid oma kodukogudustelt?

Läheme vaimulikku võitlusse ja selles on parim relv usklike eestpalved. Suur misjonikäsk kuulub tervele kogudusele. Oluline on sidepidamine. Misjonäride kirjad aitavad nende eest regulaarselt palvetada. Kodumaalt saabuvad teated toovad julgustust ja tuge, mis aitab võõras kultuuri- ja keelekeskonnas vastu pidada.

Kuidas toimub misjoniks ettevalmistumine?

Tee misjonisse võtab tavaliselt aastaid. Me mõlemad oleme läbinud misjonikursuse. Gerolf õppis keeleteadust, mis aitab hõimukeelt kirja panna ja on eelduseks Piibli tõlkimisel. Kuna oleme veel vähe aega abielus olnud ning pärineme erinevatest kultuuridest, soovitati meil võtta aega teineteise kultuuride ja keelte tundmaõppimiseks ning oma ühiselule tugevama vundamendi loomiseks. Selleks viibisime kolm kuud Saksamaal, seejärel kuus kuud Eestis ning nüüd oleme tagasi Saksamaal. Mõlemal maal aitame kaasa kogudustes, loome seal toetusrühma ja tegeleme Paapua Uus-Guinea viisa ja töölubade saamisega. Kui Jumal lubab, siis suundume sinna 2010. aasta alguseks.

Mida tahaksid öelda noortele?

And või oskus millegi tegemiseks koguduses on kindlasti igaühel. Samas on oluline, teha seda oma koguduse juhtide juhendamisel. Võimalik, et kui nendelt „tööd" küsida, saab ülesande, mis ei ole just lemmiktegevus. Piibel kutsub meid tegema kõike otsekui Issandale, mitte inimestele.

Oma usust teistele tunnistamine ei ole kerge ja ma ei tunne, et oleksin selles ekspert. Samas olen näinud, et see peab olema loomulik ning kasvab välja igapäevastest olukordadest. Meil tuleb olla oma kaaslaste vastu ka lihtsalt hooliv ja armastav, see rajab vundamenti sõnadega tunnistamisele.