Väikese elu reis suurde tulevikku

05/2016 14 1projektijuht jacov 1
Voldemar Mazurtšak, Tallinna Vene kogudus
Fotod Viktor Jakovlev

Juba kolmandat aastat on Lõuna-Aafrika Mpumalanga provints avanud meile külalislahkelt oma uksed. Esimesel korral olime turistid, teisel külalised ja nüüd tundsime, et tulime koju. Enam ei üllatanud meid vasakpoolne liiklus, 40-kraadine kuumus ja troopilised tormid. Laiad naeratused ja soojad kallistused kinnitasid, et meid oodati siin väga. Suvelaager Adullami misjonikeskuses on siinsete laste lühikese elu küllap kõige olulisem sündmus. Meeskond kristlasi Valgevenest, Eestist, Venemaalt ja USAst saabus siia eesmärgiga pakkuda nende väikesesse ellu reis suurde tulevikku.

Keskusesse oli kohale sõitnud ja jooksnud palju musti lapsi. Meeskond püüdis täita igat päeva helgete sündmustega: mängud, laulud, ülistus, kingitused, maiustused ja kvaliteetne toit.

Rõhuasetus oli suhtlusel ja teguderohkel armastusel. Igal päeval tuli meil töötada oma kätega, kuid siin kasutasime neid kõige sagedamini kallistusteks. Lapsed, kelle silmis oli kurbust ja valu, sirutasid oma käsi meie poole, lootes kogeda hoolivust. Lisaks vaimsetele tõdedele püüdsime õpetada eluks vajalikke oskusi, mida kahjuks keegi teine neile ei anna.


Ühel kuumal jaanuaripäeval toimus jalgpallivõistlus, mis tekitas emotsioonitormi mängijates ja fännides, ning kogu see lõbu lõppes aktiivsete „veeprotseduuridega”. Vesi on Aafrikas suur väärtus. Jumal on õnnistanud Adullami misjonikeskust veetorniga, mis võimaldab kasutada vett mis tahes mahus ja seda tasuta. 14 2pete watson 1

Suur talendiõhtu avas uskumatu loovuse – lapsed, teismelised ja noored lõid lugusid kohapeal. Kokatädide madalad hääled kõlasid köögis ja lõkke ääres, viies meid sisse aafrika hinge.

Põhjamaise Peterburi lapsed olid annetanud oma taskuraha lõunamaa eakaaslastele riiete ostmiseks. Laagri „väike elu” sukeldus turu-majandusse. Väikestele ostjatele näis uskumatu, et nad võivad saada kingi, kleite, pükse, T-särke, seljakotte, koolivormi ja isegi sellist luksust nagu aluspesu. Südant liigutasid sagedased küsimused: „Proua, kas seda võib? Ega see pole kallis?”

Kolmandaks aastaks oli lastelaagri igal rühmal kohalik assistent. Esmalt näitasime, kuidas teha, teiseks õpetasime ja treenisime ning nüüd lasime neil oma oskusi rakendada. Nad täitsid oma kohustusi nii innukalt, et imestasime, kuidas me varem ilma nendeta hakkama saime?

Tähelepanu vääris üks seik. Enamik lapsi tuli township'idest. Need on suured räpased asulad väikeste vineerist, kartongist ja laineplekist elamutega. Varem olime neist vaid autoga läbi sõitnud. Sel korral avas aga Aafrika ukse otse oma südamesse ja me olime esimesed valged, kes ilmusid township'i territooriumile. Koos lastega jalutasime tänavatel, laulsime, pakkusime maiustusi ja puuvilju ning saime tuttavaks nende vanematega. Nad kutsusid meid oma onnidesse ja meil tulid pisarad silma, nähes umbset 3x3 m ruumi, kus elab 6-liikmeline pere. 14 3taeva vihm 1

See elamus aitas kokku panna puuduolevad puzzle-tükid meie laagri keskmise liikme portreest. Need on vaeslapsed, kelle vanemad surid AIDSi või olid tapetud, sotsiaalsed orvud alkohoolikust isa ja prostituudist emaga. Paljud on kirjaoskamatud, viletsalt riietatud ega oma elementaarset arusaamist hügieeninõuetest. Paganad, kes järgivad šamanismi ja kummardavad surnuid. Siia saabus bordellide vägivalla all kannatanud 6–8aastaseid tüdrukuid. Enamik neist lastest on väga teadlikud sellest, mis on nälg. Nad tahtsid süüa alati, ka pärast laagri toidukorda.

Vähemalt üheksaks päevaks püüdsime seda olukorda muuta: korralikult sööta näljaseid, riietada neid, kes on harjunud kandma kaltse, sisendada armastust puhtuse ja korra vastu, kallistada, viia tagasi lapsepõlve neid, kes pidid liiga vara täiskasvanuks saama, ja kõige tähtsam – rääkida neile Jumala armastusest ja kuidas tema muudab elu igaveseks.

Laagri finaaliks kujunes Olga ja Kostja rõõmsameelne Aafrika pulm. Vastavalt zulu traditsioonile tuli peigmehel maksta pruudi eest lunaraha – labolat, mida mõõdetakse lehmades –, mida rohkem plusse on pruudil, seda enam ta maksab. Minski noored oli eelnevalt kogunud suureks ostuks raha, mis anti pulmade ajal ametlikult üle misjonikeskuse direktor Jappile.
Laagri järel külastasime KwaSizabantu misjonikeskust. Seal nägime, kuidas töötavad zulu rahva keskel meie kolleegid. Imetlesime Jumala kaunist loodust ja vaatasime päiksetõusu India ookeani rannal.

Sealseid vajadusi nähes avanesid rahakotid – „õndsam on anda kui võtta”. Lähedast township'i külastades annetasime ühe kiriku uue katuse ehitamiseks ja veel teise kiriku ehitustööde lõpetamiseks, tütarlaps Roxyle kolledžis õppimiseks, kodutule Durbani tänavatel täis toidukoti ja noorele Jade-nimelisele kerjusele mitte ainult ööbimise varjupaigas, vaid ka uusi riideid ja söögiraha. Ta kohtus 17 valge sõbraga ja sai võimaluse alustada uut elu. 15 1viktor poistega 1

Kristlastena on meil alati valik: kas minna ise misjonitööle, saata teisi või ignoreerida Kristuse läkitust? Paljud teist jälgisid meid Lõuna-Aafrikas viibimise ajal läbi Radio Eli (venekeelne Pereraadio). Meid aitasid teie annetused ja eestpalved, tänu sellele saime laskuda pimedasse orgu. Tänu Jumalale tema kaitse ja teile toetuse eest!
Projekt „Maailma ääreni” misjonikeskuses Adullam jätkub, selle elanikud on nüüd meie palvetes ja me lahkusime „...olles veendunud selles, et see, kes neis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva” (Fl 1:6).

15 2talkshow.jpg 1

15 3pulmad 1