06/2016 
Valdo Maamägi, Tõrva Immaanueli koguduse pastori tekst ja fotod
Komimaa on olnud minu südames väga erilisel kohal, kuna see oli minu ema sünnimaa. Lapsepõlvest mäletan ähmaselt sõitu sinna koos oma vanematega. Uhtaa linna lähedalt väikesest külast pärit Lidia on nüüd küll juba aastaid suures taevakodus, aga Komis elab veel tema õde Faina.
Tänavu kevadel, kui pastor Daniil mulle helistas, tundsin, et nüüd on jälle aeg minna Komimaale.
Komid on Venemaal elav hõimurahvas, kellel pole nii hästi läinud kui meil, eestlastel. Neil pole oma riiki, nende keel ja kultuur pole nii hästi säilinud. Külades räägitakse küll veel komi keelt, aga suuremates linnades ainult vene keeles, koolides õpitakse vene keeles, õnneks on säilinud komi keele tunnid.
Esmakordselt avanes mul võimalus sõita sinna evangeeliumi kuulutama 1998. aastal. Eelnevalt olin kohtunud ühe vanema vennaga Soomest, Orvo Puoliväliga, kellel oli Komi misjon eriliselt südames. Tema kutsel sõitsime abikaasa Elmega suvel kaheks nädalaks Komisse ja aitasime kaasa vaimulikel telgikoosolekutel. Soome kristlased olid just äsja kinkinud neile suure telgi. Sellel reisil kohtusime ka Komi pealinna Sõktõvkari komikeelse koguduse pastori Daniil Popoviga.
2007–2010 külastasime Komimaad isegi mitu korda aastas. Külades ja linnades kuulutasime evangeeliumi draamaetendusega „Taeva väravad ja põrgu leegid”. Selle järel tuli paus, erinevatel põhjustel polnud võimalik sõita sinna. Tänavu kevadel, kui Daniil külastas Eestit, helistas ta mulle ja ma tundsin, et on taas aeg minna Komimaale. Jagasin oma visiooni ka EKB Liidu juhatuses ja nad otsustasid seda reisi toetada.
Seekord läksin koos oma vanema tütre Kirsikaga, kes nägi oma vanaema sünnimaad esmakordselt. Kolmapäeva, 18. mai lõuna ajal istusime Valgas Lux Expressi bussi ja sõitsime Peterburi Balti jaama, sealt metroo ja bussiga Pulkovosse, kust lendasime öösel Sõktõvkari. Vastu tulnud pastor Daniil viis meid nende koguduse uutesse, veel lõpuni viimistlemata külaliste tubadesse. Võrreldes mitmete eelnevate reisidega oli see majutus tõeline luksus. 
Kuus aastat tagasi jagatud sõnum oli teda eriliselt kandnud sel raskel ajal, kui ta oli kaotanud oma poja autoõnnetuses.
Hommikul sõitsime 100 km kaugusel asuvasse Podjelski külla. Enamuse ajast turnisime teepervel, sest asfaldil sõita ei olnud võimalik – 2,5 tundi sinna ja samapalju tagasi. Kohapeal meid juba oodati. Oma palvemaja seal veel ei ole, aga on visioon ehitada. Podjelskis elab 800 inimest. Komi külad on nagu meie väiksed linnad, tihti isegi kuni 5000 inimest. Neil oli ka palvesoov Eestimaale: ehk saab keegi neid eelolevas suures töös toetada rahaliselt või ka appi minna? Koosolek toimus väikeses elutoas, kus ootas paarkümmend inimest. Kirsika laulis ja tunnistas eesti keeles. Mina jagasin julgustavat lootuse sõnumit Rooma kirja 5. peatüki algussalmide alusel. Daniil tõlkis mind seekord soome keelest otse komi keelde. Imeline oli näha avatud kuulajate tänulikke nägusid: „me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju” (Ap 2:11).
Pärast käisime veel ühe vanema õe kodus tema tervise eest palvetamas, sõime koos ja muidugi oli kaugete külaliste auks köetud ka saun.
Reede pärastlõunal sõitsime 80 km kaugusele Vizinga linna. Sealses koguduses on enamasti vanemad õed. Nende pastor Nina Popova on külastanud ka Eestit. Kohale jõudsime väikese hilinemisega, sest esmalt käisime palvetamas koguduse ühe vähihaige õe eest. Muidugi suunati meid ka seal esmalt suure südamega kaetud söögilauda. Kirsika sai esimest korda elus süüa oblika-nõgesesuppi, mis muideks on väga tervislik ja maitsev. Alles siis võis alata teenistus. Kinnitasime kohalikke usklikke laulu, tunnistuste ja sõna kaudu. Eestpalve ajal sain kuulda väga julgustava tunnistuse ühe vanema õe suust. Minu kuus aastat tagasi jagatud sõnum oli teda eriliselt kandnud, eriti neil rasketel aegadel, kui ta oli kaotanud oma poja autoõnnetuses. 
Kolmandal ja neljandal päeval olime Sõktõvkaris. Laupäeva hommikul saabus minu tädi Faina. Lõunasele koosolekule tuli ka üks vanem härrasmees, filoloogia doktor ülikoolis, kes räägib vabalt soome keelt ja on viibinud ka Eestis. Peale teenistust juttu ajades tuli välja, et ta on pärit minu emaga samast külast ja nad on koos koolis käinud.
Õhtusel erinevate koguduste ühisel noortekoosolekul jagas Kirsika oma tunnistust pikemalt. Tema laul ja sõnum julgustasid noori ja puudutasid väga nende südameid. Lõpus saime nende eest palvetada ja kinnitada Pühakirja valgel, kui väärtuslikud ja kallid pojad ning tütred on nad meie taevasele Isale.
Hilisõhtul pidime oma armsa tädi tagasi bussi peale saatma.
Pühapäeval hommikusel jumalateenistusel teenisime taas kaasa laulu, tunnistuste ja sõna jagamisega. Peale teenistust istub kogudus alati koos ühises teelauaosaduses, kus saime suhelda mitmete inimestega. Õhtul viis Daniil meid veel ühte peresse, kus veetsime aega koos grillides. Ja loomulikult oli külaliste jaoks saun kuumaks köetud. Lõpuks sain tunda ka tõelist komi saunatraditsiooni – kuumal laval viheldakse sind kasevihaga korralikult läbi.
Esmaspäeva varahommikul oligi aeg hüvasti jätta, lend tagasi Peterburi, siis buss, metroo ja Lux Express, mis tõi meid õhtuks Tartusse. 
Seekordne reis oli lühike, aga usun, et saan peagi sinna tagasi minna. Ka Kirsika koges, et tahab uuesti Komimaale, sest sealsed inimesed leidsid koha tema südames.
Komi kogudus ootab augusti alguses appi eesti meeskonda, kes aitaks neil läbi viia laste- ja noortelaagrit. Kui keegi noor lugeja tunneb, et Komimaa kutsub teda, võib võtta ühendust meie välismisjoni toimkonna juhi Helina Voognega. Lähem info on kodulehel www.misjoniseiklus.ee.
Usun kogu südamest, et meie hõimurahvad, eriti Komi ja Marimaal, on eestlaste misjonipõld. Kogesin seda eriliselt juba esimesel reisil. Kõndisime seal ühe väikese küla tänaval ja kohalik poeomanik, kuuldes, et oleme Eestist, kutsus meid kohe sisse teed jooma. Ja eks Komimaa oli/on natuke ka „kommimaa“, nagu keegi toona ütles, sest ei tea, kas mujal ka nii palju teed koos kommiga juuakse?
