11/2010 Ingmar Kurg
Eestimaa misjonikokkutulek septembris 2010 (vt Teekäija 10/2010) pakkus võimalusi vaadata kogudusest väljapoole. Religioonisotsioloogiline analüüs oskab üsna täpselt öelda, mida inimesed tahavad või ei taha, ning mida kogudus saaks selle valgel neile anda. Oodatakse hoolivust, armastust, lähedasi suhteid ja palju muud sellesarnast head. Sellest teadmisest lähtudes on evangelikaalsetes ringkondades saanud populaarseks integraalse misjoni mõiste: elada kristlasena ja kristlaste osadusena meile kõige vahetuma kogukonna keskel, jagades nendega kõike, mis meil on, sealhulgas ka evangeeliumi valgust.
Misjonikokkutulekul tutvustati lisaks religioonisotsioloogilisele perspektiivile ka meile suurima ühise väärtuse – evangeeliumi – ühise kuulutamise võimalust kogu Eestimaal. Selle eesmärgi nimel ongi avalikuks aruteluks üleskutse „Kõik kirikud kuulutavad ühist evangeeliumi kogu Eestimaal!" Need kaks misjonitöö väljundit täiendavad teineteist: ühelt poolt iga kristlase isiklik, autentne, hooliv ja osavõttev suhtumine inimestesse tema ümbruskonnas; teiselt poolt kõiki kristlasi märgistav usk Jeesusesse Kristusesse, mida me nimetame evangeeliumiks. Üks misjoni väljunditest on individuaalne, teine ühine; ning viimane on usutav ainult siis, kui seda ühiselt tunnistatakse.
Ühisavalduse eelloost on olnud juttu artiklis „Evangelisatsioon oikumeeniliselt" (vt Teekäija 3/2009). EEA teoloogilise komisjoni korraldatud konsultatsioonide käigus süvenes veendumus, et evangeelium Jeesusest Kristusest ja selle kuulutamine pigem ühendab kui lahutab Eestimaa kristlikke kirikuid. 2009.-2010. aastal töötasid selles kaasa järgmiste kirikute esindajad: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Eesti Metodisti Kirik, Adventistide Koguduste Eesti Liit ning kaasasolijana ka Eesti Kristlik Nelipühi Kirik.
Lähteküsimused olid: kes me oleme kirikuna ja rahvana; mida me usume kirikuna ja rahvana; mida on kirikutel öelda rahvale; kuidas me seda teeme ühiselt? Mitme aruteludevooru jooksul selginesid kuus punkti, millega saab kokku võtta selle, mida me erinevate kirikutena kuulutame ning mis selles on meie ühine osa. Esiteks: me tunnistame oma ustavust evangeeliumile, kuid me pole osanud seda üheskoos jagada. Teiseks: Eesti rahval on küll tähendusväärne kristlik pärand, kuid see ei ole kandev isikliku usu jaoks. Kolmandaks: meie kuulutus keskendub Jeesusele Kristusele ja tema lunastustööle; me kutsume inimesi pöörduma tema poole. Neljandaks: kuulutatud evangeelium on vastus inimeste eluvajadustele. Viiendaks: meie kuulutusel on erinevad rõhuasetused, mis aga ei pea saama evangeeliumi takistuseks, vaid võivad suunata pürgima terviklikuma tunnistuse poole. Kuuendaks: evangeeliumi ühine tunnistamine peab aset leida kohalike koguduste koostöös.
Just nimelt, evangeeliumikuulutuse praktiline tulemus saavutatakse mitte ainuüksi üleskutsetega paberil ega kirikutevaheliste siirate kokkulepetega, vaid ühe kogukonna piires asuva kahe, kolme, nelja jne koguduse ühiselt jagatud evangeeliumiga. Selle püha ja õilsa üleskutse elluviimiseks olgu meil Püha Vaimu julgustus ja vägi!
.
