Kehra kogudusest Rootsi küladesse ja Aasia riisipõldudele

11/2016 13 kristi praakle
Märt Saar, Tartu Risttee kogudus
Fotod: erakogu

Veel mõned aastad tagasi võis öelda, et Kristi Praakle on üks tavaline ja tubli eesti kristlasnoor. Ta teenis kaasa Kehra koguduses noortejuhina, töötas Tallinna Heleni koolis õppesekretärina, viljeles muusikat koos sõbrannadega ansamblis MIIP ega osanud ettegi näha, et peagi jalutab ta koos teiste eri rahvusest noortega Hiina riisipõldude vahel või hoopis mägitundras. Ning temaga ei ole kaasas mitte turistikaamera ega vahetusõpilase mapp, vaid täisvarustus kristlikku laskemoona – valmidus kuulutada kohalikele evangeeliumi, käised üles kääritud neid teenimaks, sealjuures taotledes tervenemisi ja muid imesid.

Kristist oli saanud ühtäkki misjonär ja tema kodubaasiks Restenäse küla (3400 inimesega Ljungskile linna lähedal). Seal läbis ta enne kolmekuist misjonireisi kolmekuuse piibli- ja jüngerluskooli. Neid treenisid usuõpetajad kogu maailmast, kes lendasid sinna, andmaks nädalapikkuseid praktilisi usuelu- ja misjonitööloenguid. Rahvusvaheliselt on nad tuntud kui YWAMi (Youth With A Mission) nimeline misjoniliikumine, mis tegutseb täna 180 riigis ja kannab Eestis nime Noorte Missioon.
Kui Kristi usutluses Teekäijaga tagasi vaatab, siis ta tõdeb, et otsus Rootsi ja sealt edasi misjonärikutsumusse sai alguse sellest, et ta süda oli täis küsimusi. „Inimesi mu paremal ja vasakul suri, nende seas ka isa. Mu ümber olid sõbrad, kes tahtsid, aga ei saanud lapsi ja oli küllalt neid, kes kannatasid. Mul oli valusaid küsimusi, mida esitada justkui ei saanud.”

Olulise tõuke eluga edasi minna ja vastuseid kaugemalt otsida andis Kristile ta oma õde Tiina Lamberth, kes oli sarnase teekonna Rootsi ja sealt edasi misjoniradadele juba paar aastat varem ette võtnud.
„Kui ta peale piiblikooli tagasi tuli, siis see, kuidas ta rääkis ja käitus, kuidas ta Jumalat otsis, oli mulle tunnistuseks. Ma nägin, et tema elu oligi isiklik suhe Jumalaga,” meenutab Kristi noorema õena. „Küsisin endalt, kas tahan järgneda Jumalale, ja tundsin, et kui, siis nüüd või mitte kunagi! Seejuures olin valmis panema ka kõik oma nii-öelda koledad küsimused lauale.” 14 kristi tiina mikael

19. november 2013 oli päev, mil Kristi teele asus ja Kehra linna ning muud tegemised Maarjamaale maha jättis. Aga võib-olla oli see lihtsalt seiklusjanu ja soov rohkem reisida, mis Kristit YWAMi piiblikooliga liituma pani? Selle peale vastab Kristi kindla ei, kasvõi ainuüksi seepärast, et teda ajab jätkuvalt naerma, kui teda misjonäriks kutsutakse. „Ma ei naera Jumala, vaid enda üle, sest minu palve oli pigem see, et Jeesus, palun ütle, et ma jääks 30ks aastaks paikseks.”

Kristi Praakle kogemuse järgi on peamine motivaator nii tema kui teiste misjonäride elus pigem see, kui nähakse inimeste elusid muutumas. „Vähe on neid inimesi, kes tõmbavad koti selga ja ütlevad jess. Algul on võib-olla see kõik põnev, sest sa näed palju, aga lõpuks on just vastutus see, mida sa endaga kaasas kannad.”

Nende ülesandeks, kes jäävad kauemaks missioonile, saab ka meeskondade juhtimine. „Kujuta ette, et sul on 13 inimest, kelle eest tuleb pidevalt hoolt kanda, ja sa oled Aasias. Kui Eestis sa reisid rongiga 3-4 tundi, siis seal on sõidu pikkus 34 tundi. See pole puhkus palmi all, vaid sa vastutad, et te kõik jõuaksite punktist A punkti B, samal ajal kui rongijaamades on revolvritega mehed, kes jälgivad, et sa evangeeliumi ei kuulutaks. Me oleme täisprogrammiga missioonidel ja kõige juurde käib ka vaimulik sõjapidamine. Me ei vaata seal ringi, puid ja muid taoliseid asju, vaid oleme koos inimestega, kes vajavad tuge ja kaastöölisi.”

Oma pühendumuse Rootsi misjonilipu all edasi töötada on Kristi andnud veel kaheks aastaks.

Millised saavad olema järgmised aastad Rootsi misjonipõldudel?

Kui palju tuleb noori uutesse piiblikoolidesse? Seda on Kristi arvates raske prognoosida, sest iga hooaeg on erinev. Mullu oli näiteks ühes baasis Restenäses 80 täisajaga misjonäri, nüüd aga vaid 30. „Praegu on väga raske saada viisat ja paljud misjonärid peavad riigist lahkuma. Lõpuks oleneb kõik sellest, kui palju õpilasi saadab Jumal.”

Võrdluseks: maailma suurimas baasis Hawail võib olla korraga tuhandeid õpilasi, Rootsis on olnud 70–80. „Paljud tulevadki siia, sest tahavad intiimsemat klassiruumi, mis on ka minu arvates hubasem ja parem.”
Baasi miinimumnõue on 5 õpilast. Rootsis on baase 6: Restenäs, Linköping, Stockholm, Dalarna, Malmö – ja Vilhelmina, kuhu Kristi järgmisena liigub, on üks uuematest.

Kas Rootsi ja Eesti vahel on üldse suuri erinevusi? 14 foto 3

Kristi ütleb, et väga suuri erinevusi ei ole. Nii Rootsi kui Eesti kuuluvad modernsesse Euroopasse ja populaarne on siin, et sa oled vaimselt otsiv, aga mitte see, et sa ennast millelegi pühendad. „Vaimsed asjad miksitakse justkui mingiks smuutiks, sa nopid ühe asja budismist ja teise näiteks joogast, sama võidakse teha kristlusega.”

Samas on Rootsi jätkuvalt sügavate kristlike juurtega ja veel on Kristi kinnitusel rahval meeles need lood, kuidas depressiivsed väikelinnad said kunagi evangeeliumi poolt muudetud. Jumala sõna on seal kord väga selgelt levinud ja sellega muutusid terveks ka Rootsi perekonnad. Tänu Jumalale hakati depressiooni ja alkoholi kõrval keskenduma tööle ja perele.

Ka sotsiaalne pool ei erine Kristi sõnul Eestist kuigi palju. Rootsis võtab aega, et inimesi tundma õppida, ja lõpuks, kui oled vaeva näinud, võidad kohalike seas endale sõbra kogu eluks. „Pigem on poliitilised asjad need, mis meid eristavad,” ütleb ta. „Rootsis on võrdõiguslikkus hästi suur ja see on vahel naljakas ka.”

Kuidas nii?

„Näiteks on õhtusöök ja on vaja toole ning sina ütled, et davai, poisid, aidake! Seepeale aga ütlevad naised, mis mõttes? Meie tahame ka tassida! Ma pole sellega siiamaani harjunud ja mulle vahel tundub, et naised üritavad tõestada, et nad suudavad kõike teha ilma meesteta, aga minu meelest see ei ole alati kõige parem. Mina olen tänulik, kui mehed aitavad.”

Mida rootslased otsivad?

„Kuuluvust ja lähedust inimestega ning kogemust Jumalaga,” arvab Kristi. „Väga palju loeb see, kas sul on aega maha istuda ja inimesega rääkida. Määrav pole ainult see moment, kus inimene teeb päästepalve, vaid kõik vestlused, kus saame aidata tuua teist inimest Jumalale sammu võrra lähemale.”

Kuidas on võimalik, Kristi, sulle ja teistele misjonäridele kaasa elada?
„Kui tahate, tulge külla! Olgu siis sõprade või näiteks noortegrupiga,” vastab Kristi rõõmsalt ja ootusärevalt.
Samuti on võimalik Kristi misjoniteed rahaliselt toetada. Vilhelminasse kolimine toob kaasa 30%lise tõusu ta kuludes ja seda kaetakse peamiselt eraannetajate poolt. Püsiannetajaid on Kristil Eestist vaid 7, aga tulles ka sel sügisel paariks nädalaks tagasi Kehra ja muudesse linnadesse, otsib ta uusi annetajaid ja kaastöölisi.
Kaasa lüüa saab ka palves. „Vajame väga palvetuge, sest tegeleme inimeste ja vaimuliku sõjapidamisega ning on vaja palju tarkust, kuidas olla toeks noortele, kes tahavad end näljutades piinata, elu võtta või kel on tekkinud sidumisi nõidadega. Kui keegi on meile kirjutanud ja öelnud, et ta palvetab meie eest, siis see julgustab meid nii meeletult palju!”
Ole väga õnnistatud ja hoitud Issanda teedel, Kristi! Sa teed head tööd!

TOETUSINFO
Swedbank: Kristi Praakle
Account: 221028427237
IBAN: EE122200221028427237
BIC/SWIFT: HABAEE2X
PayPal: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

NOORTE MISSIOON Eestis. Valgevase 3, Tallinn. ywamestonia.com
Ühed rajajad olid Peeter Võsu ja Rein Uuemõis. Tänased tegijad on näiteks Helina Voogne, Murilo Maciel ja Annelise Askjem. Järgmisel aastal tehakse ka Eestist misjonireis Bosnia-Kosovo-Gruusia-Leedu koostöös EKB Liidu misjonikeskusega.