Kuhu lähed, Maarjamaa, võrgustikumaailmas?

02/2017 23 remmel meego 2
Meego Remmel, 3D koguduse koolituspastor

Eesti Kirikute Nõukogu üllitatud kogumik Kuhu lähed, Maarjamaa? väärib lugemist ja mõtestamist. Teekäija pakubki vastavaks mõttevahetuseks ruumi. Siinkohal lisan mõned mõtted antud raamatu juurde. Puudutan koguduseksolemist võrguühiskonnas ja selle missioloogilist perspektiivi.

Mida tähendab hüpermodernne võrguajastu ja glokaalne ühiskonnaelu?

Maailm elab tormiliste muutuste ajastul. Globaalsed arengud esitavad ka lokaalseid väljakutseid. Internet võrgustab kõike ja kõiki. Aegruumist sõltumata võidakse olla omavahel momentaanses ja lakkamatus püsiühenduses. Võrguühiskond on uue sotsiaalse struktuuriga ühiskond, mis on kujunenud, toetudes mikroelektroonikal põhinevatele kommunikatsioonitehnoloogiatele.

Sotsiaalvõrgustikes loodav massi-enesekommunikatsioon tekitab suuremat avatust, samas on veebimaailmas kõik jälgitav ja jälgijättev.

Võrguühiskonnas rakenduvad aina uuenevad, hüpermodernsed tehnoloogilised lahendused. Gilles Lipovetsky nimetab hüpermodernseks ajastut, mida iseloomustab ühtaegu liikuvus, voolavus ja paindlikkus ning ebakindlus, tasakaalutus, pinge ja ärevus. Info ja seda kandvad dünaamilised võrgustikud on muutuvad suurused. Staatilised struktuurid ja traditsioonid mõjuvad ebausutavalt. Kuna kõik muutub tohutu kiirusega, tekivad inimestel pidevalt uuenevas maailmas toimetulekuraskused. Ühes maailmajaos juhtuv puudutab koheselt arenguid teis(t)eski. Riskid, mis varem olid lokaalsed, on nüüd nii globaalsed kui lokaalsed – n-ö glokaalsed.

Nüüdisaja võrguühiskonna uurija Manuel Castells leiab, et üleilmses võrgustumises võtavad mitte-hierarhilised võrgustikud hierarhilised võimupüramiidid oma meelevalda. Sotsiaalmeedia globaalse leviku lainetel ületavad (nii hea- kui kuritegevuslikud) võrgustikud riiklikke võimupiire ja -struktuure. Samuel Huntingtoni Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujundamine on „uus reaalsus”, mida kuvatakse lakkamatus uudisvoos igaühe kodukindluse ekraaniakendele. Globaliseerumine on glokaliseerunud.

Kellel on kõrv kuulda, mida Vaim kogudustele ütleb? 24 v6rgumaailm heldur

Täna Jeesust Issandana tunnistav ja järgiv kristlaskond on kutsutud ja läkitatud lõimima koguduste võrgustikku, kus ollakse koostöös mitte maailma vaimus, vaid Jumala Vaimus kuuldavate sõnumite järgi. „Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele,” kinnitas Jeesus.
Ühiskonnas levib samas institutsiooniline skeptitsism. See on teatud laadi kahtlev-kahtlustav hoiak riigi, kiriku jt ametlik-organisatsiooniliste struktuuride suhtes. Taoline umbusklikkuse kasvutendents on nähtav ka läbi aastakümnete Elust, usust ja usuelust tehtud religioonisotsioloogiliste uuringutulemuste võrdluses. Üleilmsed ja paneuroopalised monitooringud eri institutsioonide usaldusväärusest näitavad, et inimeste usaldus kiriku kui institutsiooni suhtes kasvas ülemaailmse finantsmajandusliku kriisi perioodil. Teatavasti aitasid siis paljud kogudused ootamatult töötuks ja/või võlakoorma alla jäänud inimestel oma elumuredega praktiliselt toime tulla. Kriisi järellainetuse vaibumisel ja heaolu edenemisel on kiriku kui institutsiooni usaldusväärsus aga taas langusele pöördunud.

Sarnast tendentsi võib täheldada suhtumises teistessegi institutsioonidesse, ent kirikuga võrreldes märgatavalt vähesemal määral. Üheks põhjuseks võib olla tõik, et Eesti riik ja riiklikud teenused on võrguühiskonnas teisenenud paljuski e-riigiks ja e-riigiteenuste võrgustikuks. See vähendab, võrreldes omaaegse riigikorraldusega, bürokraatia hulka ja tavainimese seisukohalt bürokraatiale kulutatavat aega. Kodanik saab oma riigiga suhelda kodust. Riiklik elanike- ja äriregister või maksu- ja tolliamet ning mis tahes muud eluks vajalikud ametkonnad jõuavad inimesele koju kätte. Skeptilisus poliitikute ja parteide ning nendevaheliste ideoloogiliste mängude suhtes ei tähenda automaatselt umbusaldust riigi kui niisuguse või konkreetsete riigiametite suhtes.

„Puutetundlikumaks” (reaalselt, virtuaalselt) kujunevad kogudused muutuvad inimestele väärtuslikumaks ja „tegelikumaks”.

Meie küsimus on, kas ja kuivõrd seostab inimene võrguühiskonnas kirikut ja selle missiooni (missio dei) ideoloogiliste institutsioonidega ning kuivõrd vahetu Jumala- ja inimnäolise (imago dei) kogukonnaga? „Uskuda tuleb esmajoones ikka Jumalasse, mitte kirikusse,” kinnitas Lea Altnurmele üks usutletutest oma ususuhet. Nii hakkabki „oma usk” eristuma nn „kiriku usust”. Taolise „omausulise” veendumustes võivad aga seguneda väga erinevad praktikad, uskumused ja otsingud. Kirikuvõõrana toetatakse pigem nn „asenduskristlust” ehk hoiakut, et keegi peab ju kõigile tähtsad jõulukiriku või kalmistupüha teenistused ka ära pidama (rääkimata vabariigi aastapäevaks või presidendi tööle õnnistuse palumisest).

Kus otsitakse, seal leitakse?

Institutsionaalse religioossusega seostavate inimeste (näiteks luteri kiriku liikmeskonna) arv kahaneb. Samas kasvab end usuga seostavate inimeste hulk. Suurenev osa eestimaalasi tunnistab ennast aga pigem otsijaks. Neid kõnetab ja defineerib mitte niivõrd religioon, kuivõrd spiritualiteet. Usklikolemine ei seostu nende jaoks tingimata mõne kiriku või kogudusega. Otsitakse eksistentsiaalsete küsimuste vastuseid, mida ei arvata leidvat religioossetest institutsioonidest. Institutsionaalsest religioossusest võetakse omaks mitte „kogu süsteem”, vaid sobivam osa sellest. Nii on personaalse spirituaalsuse „otsijail” usust eklektilisem ettekujutus kui end kollektiivselt religioossena „leidnutel”.

Üldiselt on üha eelistatum kuulumine võrgustikulaadsetesse kogukondadesse, mitte hierarhiliselt ülesehitatud organisatsioonidesse. Massi-enesekommunikatsiooni ja personaalsemate suhtlusringide võrgustikud osutuvad tähtsamaks massikommunikatsiooni ja massikogunemiste hierarhiast. E-riigiga harjunud kodanikkond näeb ametkondi rohkem inimestele ja nende vajadustele vastutulelikult organiseeritud teenuste võrgustikuna. Usukogukondadest otsitakse ja leitakse aga identiteeti. Usulised otsingud saavadki identiteediotsinguteks. Globaliseerumise ja individualiseerumisega kaasnevad enneolematud identiteediprobleemid. Enesemääratlus endistel alustel on raskendatud. Kultuuride, rahvuste, religioonide ja kogukondliku ühtekuuluvuse piirid ei asu enam seal, kus varem. Individualiseerumine on seadnud kahtluse alla ja nõrgendanud ka kriteeriume, mille alusel kujunes „meie” minevikus, ühtekuuluvustunnet. Killustunud ühiskond hajutab ka isiksuse terviklikkust. See seletab ja põhjendab, miks hakkab võrguühiskonnas vastureaktsioonina individualiseerumisele ja selle tekitatud eraldustundele usueluline huvi ja tähtsus uuesti suurenema. Kogukondlik enesemääratlus pakub inimestele kuuluvustunnet ja seeläbi ka isikliku eluloo tähenduslikkust.

Sotsiaalvõrgustikes loodav massi-enesekommunikatsioon tekitab suuremat avatust, tõsi, teades, et veebimaailmas on kõik jälgitav ja jälgijättev. Virtuaalmaailmas ei armastata ja võrguühiskonnas ei usaldata suletud süsteeme, ühesuunalist suhtlemist, ideoloogiliselt orienteeritud kommunikatsiooni, võimu koondumist, hierarhiliselt ülesehitatud institutsioone. Nii tekivad inimestele ja nende elulistele vajadustele lähemal asuvate kohalike koguduste ja nendevaheliste võrgustike jaoks sootuks uutlaadi võimalused. Kogudused, kes on valmis muutuma „puutetundlikumaks” (reaalselt, virtuaalselt), kujunevad inimeluliselt väärtuslikumaks ja „tegelikumaks”. Jüngerlikult õppiva elulaadi iseloomustajaks saab suurem avatus suhetele ja suhtlemisele ning võimalus personaalseks ja kogukondlikuks eneseväljenduseks. Nii kasvab ka koguduslike väikegruppide ja missionaalsete kogukondade ning neid paindlikult lõimivate (ja sotsiaalmeedia vahendusel toetatud) võrgustike kaasahaaravus.

Niisiis?

Usukogukondade ja neid ühendavate võrgustike jaoks on hüpermodernses võrguühiskonnas väga eluline ja oluline koht. Elektroonilisi kommunikatsioonivahendeid kasutavad inimesed ja kogukonnad otsivad vaimueluliselt veenvaid praktikaid ja spirituaalset identiteeti. Jeesust järgivate kogudustena saame siin näidata parimat eeskuju, armastades oma ligimest või kauge võõramaalasenagi ligi-meile-inimest nagu iseennast ning kehastades Jeesuse antud üleilmset visiooni minna ja aidata kõigil rahvastel teda tundma ja järgima õppida. „Sellest tunnevad kõik,” ütles Jeesus, „et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.”