Respekt välismisjoni ees

07-08.2017 02 tammed bosnia
Erki Tamm, EKB Liidu president

Olen väga tänulik Toronto koguduse välismisjoni toimkonnale, kes tegi mu perele võimalikuks Jael Puusaagi külastuse Bosnias (fotol). 20 aastat tagasi polnud seal ühtki evangeelset kogudust. Jah, olid rahvuskirikud – katoliku (horvaatidele) ja õigeusu (serblastele). Peale 1992.–1995. a sõda jagasid saksa kristlased humanitaarabi ja sellest algas töö Bihaćis, millega ühines ka Jael.

Misjonäritöö on minu arvates üksildane. Su kaaslased vahetuvad pidevalt. 17 aasta tagusest ajast pole Jaelil täna ühtki kaaslast. Meeskonnas võõramaalastega osaduse loomine on väljakutse – kõik, peale kirjutatud Jumala sõna, on erinev. Igaühe usukogemus ja kodukoguduse spiritualiteet on erinev. Jumal kasutab seda erinevust, jõudmaks erinevate inimesteni.

Aja jooksul tekivad isiklikud suhted, mille kaudu jagatakse evangeeliumi. Päevaplaan kujuneb lõunamaiselt. Kalendermärkmikku Bosnias osta ei saa. Helistatakse, lepitakse kokku kohtumine, juuakse kanget kohalikku kohvi ja jagatakse elu ning õpitakse tundma Jumala teed. Nii oli mul koos Riina ja tütardega hea kohalikke teenida lihtsalt koos lauldes (ka bosnia keeles), julgustusesõna jagades ning eestpalveid tehes.

Tohutult peab olema kannatlikkust ja aega tuleb võtta. Muidu ei võeta sind vastu. Eestiski oli 90ndatel, kui iga välismaa külaline teatas, et armastab meie rahvast, raske võtta seda liiga tõsiselt. Eriti, kui ta ei julgenud su sööki süüa ega vett juua.

Sa pead saama osaks kohaliku kogukonna elust – pulmadest ja matustest. Jaeli lood Bosnia sõjast on õõvastavad. Bihaćisse ja ümbruskonda kristlasi eriti ei jäänudki – 99% on moslemid. Viimased pole küll vägivaldsed (võitlesid nad ju koos katoliiklastest horvaatidega õigeusklikest serblaste vastu) ja kardavad ka ise araabia kinnikaetud turiste. See on Jumala suur ime, et täna on Bihaći väikeses koguduses esindatud kõik kolm rahvusrühma.

Koguduses on toimunud samad arengud, mis ka meil peale humanitaarabi lõppemist – siis selgus inimeste sisemine motivatsioon. Need, kellega pühapäeva õhtul (25 inimest) teenistuse järel sain rääkida (mustanahaline neiu New Yorgist tõlkis), on kasvanud Jeesuse järgijateks, kes ise teevad jüngreid.

Kogesime reisil, et me peame olema rohkem kristlased kui eestlased. Kui Bosnia inimeste pääsemine oleks nende oma vastutus, siis jääksid nad islamisse (kuigi ka mošeedes on väga vähe külastajaid).

Kanname misjonäre palves, et Jumal hoiaks omasid ja annaks tarkust, armastust ning püsivust selles teenimises! Minu respekt välismisjoni töötegijate ees kasvas selle reisi käigus tohutult.