09/2017 
Toivo Perend, Tartu Evangeelne Linnakogudus
Balkanis 2015. a toimunud misjonireis oli jäänud justkui pooleli ja vajas jätku. Jumala juhtimise ja heade inimeste panuse kaudu sai võimalikuks 11-liikmelise noortegrupi saatmine (kodu)sõjast vaevaliselt taastuvasse Bihači linna.
Reis oli eriline mitmes mõttes: olime viimased eestlased, keda varsti koju tulev Jael Puusaag võõrustas; meie grupist olid 7 inimest esmakordselt välismisjonis; tagantjärele saime teada, et mitmed grupiliikmed said Jumalalt kutse misjonitööle. On aeg, et ka Eesti muutuks misjonäre läkitavaks riigiks. Oleme ju välismaalastelt nii palju saanud; käigem nüüd ise sama rada, õnnistades teisi rahvaid!
Meil oli kolm eesmärki: 1) julgustada Bihači 5-liikmelist välismisjonäride meeskonda (õigupoolest naiskonda); 2) pidada osadust, palvetada ja ülistada Jumalat koos kohaliku kogudusega; 3) külvata misjoniseemneid meie grupi liikmetele ja kasvada isiklikus usus. Reis õnnestus Jumala kaitsva käe all. Euroopa kiirteel olid meie autod hoitud, kõigi tervis pidas vastu 40-kraadises kuumuses. Samuti toome tänu sisukate vestluste eest nii kristlaste kui moslemitega, heade kontaktide eest mänguväljakutel mängivate laste ja nende vanematega. Eriline mälestus jäi Bosnia imelisest loodusest mägede, jõgede ja rikkalike põllumajandussaaduste näol, eriti maitsvatest 20-kilostest arbuusidest.
Alanud migratsioonilaine valguses tasub meil kõigil tutvuda teiste usundite eripäradega, et oskaksime neile tunnistada Kristusest. Meie kogemused islamiga kinnitasid, et kristlus kuulutab tõepoolest armulist ja püha Jumalat, kuid pealesurutud evangeliseerimine pigem hirmutab moslemeid. Andku Jumal tarkust ja armastust kogu maailma misjonäridele, kes töötavad islami-usulises piirkonnas!
Evangeelse koguduse vaprus 
Bihači kogudus sai alguse 20 aastat tagasi. Põhilised töövaldkonnad on humanitaarabi jagamine, individuaalsed kohtumised ja avatud teenistused. Meie sisustasime pühapäevaseid koosolekuid. Tunnistasime, kuidas Jumal on meie elusid muutnud nii Eestis kui ka selle lühikese aja jooksul Bosnias. Laulsime ja palusime nii Eesti kui Bosnia rahva ja maa pärast.
Sealse koguduse liikmed on tõelised kangelased. Õppisime mitmeid tundma kodukülastustel. Kõik nad on üle elanud sõja, mis on nähtav linnapildis ja tuntav inimeste valulikes mälestustes. Ustavad koguduseliikmed aga liiguvad Kristuse terve andestuse poole. Kuna kogudus on vähendanud jagatavat humanitaarabi, on samavõrra vähenenud ka külastamise arv.
Lähim evangeelne kogudus asub kahe tunni autosõidu kaugusel. Külastades neid armsaid gruppe, kogesime Jumala armastust, külalislahkust ja usuvahvust. On vaja suurt usku, et jääda kindlaks ajal, kui kogu ühiskond on kaotamas lootust elu paremaks muutumisel. Kuulsime isegi mõttekäiku, et Bosnia noormehed peavad kiiremini kasvama meesteks –, et saaks maha pidada uue sõja ja taastada õiglus. See riik ja piirkond karjub Jumala rahva eestpalvete järele!
Eestlased pajatavad
Liisa: Kuna sattusime sinna tõeliselt kõrvetaval ajal. Meie ööbimiskohas puudus konditsioneer ja lahtisest aknast oli vähe kasu. Ühel ööl sai magamatusest villand ja otsustasime kõmpida kuuvalgel umbes kilomeetri jagu kogudusemajja, sest teadsime, et seal on jahedam. Kohale jõudes aga tabas meid üllatus: uksed olid lukus. Ainus lahendus oli ronida sisse kitsukesest aknast. Me saime „sissemurdmisega“ hakkama!
Evelin: Minu suur väljakutse oli hüpe tundmatusse, mida taoline misjonireis kahtlemata oli. Nii vettehüpe külma mägijõkke kui suhtlemine tundmatutega. Kogesin Jumala ligiolu ja kaitset nii paljudes olukordades.
Toivo: Mina palvetasin ühe noormehega. Tema järgnev tunnistus oli täidetud imetlusega Jeesuse järgijate siira ja vaba palve ees. Teatavasti on islamipalved mingil määral korduvad mantrad.
