Näe inimest, mitte tema puuet!

07-08/2018 13 rasmus
Helina Voogne, misjonitöö koordinaator

EKB Liidu suvepäevadel väisas oma kodusaart misjonär Evelyn Apinis. Vestlesime tema lapsepõlvekooli sisehoovis.

Vahest kõik ei tunne sind veel. Millega oma abikaasa Kaspar Apinisega koos tegelete?
Alates 2001. aastast elan Lätis. Läksin Lätti Noorte Missiooni (Youth With A Mission) jüngrikooli ja peale seda jäin sinna tööle. 2007. aastal alustasime Kaspariga Riias programmiga „Wings for Wheels“ („Tiivad ratastele“, W4W). Teeme misjonitööd liikumispuuetega inimeste keskel.

Kuidas te neid inimesi aitate?
Esiteks on vaja aidata neil kodust välja tulla. Kellel see võimalik pole, neid külastame ja neile õpetame näiteks Piiblit. Kaspar on füsioterapeut ja saab teha tasuta füsioteraapiat, mille üle on õnnelikud ka need, kes Piiblist ja Jumalast midagi kuulda ei taha. Teraapia avab uksi. Selle käigus tekkinud vestluste tulemusel on mitmed inimesed päästmisele tulnud.
Üheks suuremaks ettevõtmiseks on iga-aastane suvelaager. Ükskõik, mis üritust me teeme, see sisaldab alati ka evangeelset sõnumit.

On sul mõnda lugu rääkida W4W töö tulemustest?
Kasparil oli lõputöö jaoks vaja teatud diagnoosiga lihashaigeid, kellele saaks teha füsioteraapiat ja näidata, et tal on olemas komplektne teraapia olukorra leevendamiseks. Selliseid inimesi oli raske leida, aga lõpuks kohtus Kaspar Santaga, kes oli füsioteraapia üle küll väga rõõmus, aga kohe alguses tegi ta selgeks, et ei taha midagi kuulda Jumalast, kuna on ateist. Santa oli viimased kümme aastat olnud kodus ja väljas liikunud ainult autoga, kuhu teda tõstis abikaasa. Ratastooli ei tahtnud ta kasutada, sest kartis, et muutub siis invaliidiks, kellest pole mingisugust kasu; aga tema sai ju veel natukene käia.
Kaspar käis tema juures mitu aastat füsioteraapiat tegemas. Väga tihti rääkisid nad vaimulikel teemadel ning Santal tekkis palju küsimusi ja kahtlusi. Hakkasime ka ise kahtlema, kas ta kunagi Jumala juurde jõuab. Aga siis tuli läbimurre – ühel päeval ütles Santa, et oli ise kodus päästepalve lugenud. Alguses me ei suutnud seda uskuda. Siis aga oli ta nõus meile laagrisse tulema ja seal ratastoolis liikuma. Laagris panime teda juhtima üht käsitöö töötuba. Santa sai aru, et maailm on tänu ratastoolile palju suurem, sest ta saab teha rohkem. Edasi hakkas ta meid vabatahtlikuna aitama. Hiljem sai temast täisajaga kaastööline ja praegu juhib ta meie erinevaid projekte, tegeleb sponsorite otsimisega ning on rohkem kodust väljas kui kodus. Ta on väga aktiivne ka koguduses ja valitsuse töös, kus ta on puuetega inimeste MTÜ-de esindaja. Lisaks käib ta koolis ja õpib uut ametit. Kõik tänu sellele, et me ei andnud alla ja et Kaspar tegi tasuta rehabilitatsiooni. 13 challenge

Kuidas aga meie, kes ei ole füsioterapeudid, saaksime jõuda erivajadustega inimesteni? Ratastoolis inimesed oleksid justkui kusagil peidus.
See võib nii tunduda, sest keegi ei lähe nende juurde. Väga palju on lugusid puuetega inimeste jõudmisest kogudusse, sest kristlased on hakanud neid külastama. Mitmed on öelnud, et nad on saanud kristlaseks tänu kristlastele, kes hoolisid ja päriselt kuulasid ning tahtsid nendega koos olla – nad nägid inimest, mitte tema puuet.

Kiriku lävepakk aga võib liikumispuuetega inimeste jaoks olla sõna otseses mõttes liiga kõrge.
Kogudused arvavad tihti, et neil ei ole puuetega inimesi ja seetõttu pole näiteks kaldteed vaja teha. Aga kui nad kaldteed ei tee, siis puuetega inimesed ka ei tule. Tegelikult ei ole trepid kõige suurem probleem, küsimus on suhtumises. Peaksime olema avatud silmadega, sest iga koguduse lähedal elab puuetega inimesi. Me ei saa öelda, et nad ju ei tulegi meile kogudusse. Loomulikult nad ei tule, sest ise nad ei saa – neil on vaja abi. Samas, kui nad on koguduses, annavad nad rohkem kui võtavad.

Vahel me ei oskagi ratastoolis inimesega suhelda. Mida me peaksime tegema, kui keegi ratastoolis meie jumalateenistusele tuleb? Kas peaks kohe käed peale panema ja tervenemist paluma?
Palun mitte seda teha! Väga paljud puuetega ja eriti just ratastoolis inimesed just sellepärast ei tahagi minna kogudusse, sest esimese asjana hakatakse palvetama nende valutavate jalgade pärast, mida nad näiteks halvatuse tõttu ei pruugigi tunda. See annab halva kogemuse. Jah, Jumal tervendab inimesi, aga puuetega inimesi terveneb tänapäeval harva. Puue ei ole haigus! Oleme õppinud, et meil on vaja puuetega inimesi ja neil on vaja meid. Luuka evangeeliumi 14. peatükis kirjutatakse, et Jumala koda ei saa täis, kui meil ei ole puuetega inimesi. Kogudus, kus ei ole puuetega inimesi, ei ole täielik, seal on midagi puudu.
Meil tuleb õppida nägema inimest, mitte tema puuet ja ratastooli. Oleme teinud katseid, kus istume ratastooli ja läheme poodi, ostame midagi ja räägime ka müüjaga juttu. Pärast läheme oma jalgadel kõndides uuesti poodi ja ostame midagi sama müüja käest. Aga müüja ei märkagi, sest ennist nägi ta ainult ratastooli. Inglise keeles on hea ütlus „See the ability not the disability”, mille võiks tõlkida „Näe erilisust, mitte erivajadust!”.

Kuidas me aga Eesti kogudustena saaksime olla rohkem toeks oma misjonäridele?
Misjonärid tunnevad väga tihti, et neid on ära unustatud. Tegelikkuses ei pruugi see tõsi olla ja inimesed samas näiteks palvetavad püsivalt nende eest, aga kui nad ei anna sellest teada, tekibki unustusse jäämise tunne. Selle ärahoidmiseks võib vahetevahel kasvõi saata sõnumi, et palvetasime, või küsida, mida me oma eestpalvesse võtta saaksime? See tekitab kindla tunde, et meil on olemas tagala ja toetus.

Noorte Missioonis ei maksta ju palka, kuidas teie finantsid kaetud on? 12 apinised
Meil on päris palju väiketoetajaid – erinevad inimesed ja kogudused. Umbes pooled neist on Eestist. Inimesed vahel ütlevad, mis see minu 10 või 30 eurot annab, selle eest ei saa ju midagi. Aga kui 10 inimest saadavad 10 eurot, on see juba 100 eurot ja selle eest saab juba mõndagi.
Näiteks üks Soome kodugrupp palvetab meie eest ja see väike summa, millega nad meid kord kuus toetavad, on meile väga tähtis. Tähtis on see ka neile – nad saavad anda midagi misjonile ja see tuleb neile endile õnnistusena tagasi.

Aga vahel on meil ikkagi selline tunne, et meil ei ole midagi anda – oleme ise nii vaesed, et ei jaksa oma koguduses evangeelset üritustki korraldada.
Eestis on raha küllalt, see on rohkem suhtumise asi. Oleneb ka sellest, kellega end kõrvutame. Näiteks Norraga võrreldes ei ole meil tõesti palju raha. Vaadates aga näiteks Zimbabwet või Rumeeniat, kellest viimane saadab välja palju rumeenlaste endi poolt toetatud misjonäre, oleme rikkad. Lisaks asuvad Eesti, Läti ja Leedu geograafiliselt, poliitiliselt ja ajalooliselt väga heas kohas. Me oleme sillaks nii Lääne kui Ida vahel, sest mõistame mõlemat poolt, ja meil on neile palju anda.

Olete Wings for Wheels tööd teinud juba üksteist aastat ja nüüd on teil plaanis veidi aega maha võtta ja mõneks ajaks Eestisse tagasi tulla. Kuidas me teile palvetoeks olla saaksime?
Palvetage:
meie Lätist Eestisse tuleku eest; eriti laste eest, et nad siin harjuksid;
et meil tõesti oleks sabatiaasta ja me ei võtaks endale kohustusi, mida ei peaks võtma;
et Jumal näitaks, milline on meie pere kutsumine ja kuidas misjonitöö Lätis edaspidi välja nägema peaks;
et aasta siin oleks meie toetajatele mõistetav – kuigi me praegu otseselt misjonitööd ei tee, on see siiski osa meie tööst.
Kui soovid Apiniste igakuist palvekalendrit, kirjuta: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Rohkem misjoniuudiseid leiad misjon.kogudused.ee lehelt ja TV7 saate „Maitse misjonit“ arhiivist.