Meie töökoht on evangeeliumi kuulutamise koht

September 2019 27 eestlased
Helina Voogne, ELB Liidu Misjonikeskuse koordinaator

Keskmiselt veedame me töö juures umbes kolmandiku oma elust, ümmarguselt 90 tuhat tundi. Kuidas tõlgendada neid tunde Piibli valgel? Niisuguse küsimusega algas Manilas 25.–29. juunil Lausanne’i liikumise Ülemaailmne töökoha foorum (Global Workplace Forum). Selle konfessioonidevahelise liikumise alustasid 1970ndatel Billy Graham ja John Stott, et edendada koguduste koostööd maailmamisjonis.

Mismoodi elada Jumala palge ees, et lunastust tajuks kogu loodu?

Seekord said kokku pea 900 inimest 110 riigist, ja mitte ainult pastorid ja misjonärid, vaid enamus olid ettevõtjad, õpetajad, insenerid, IT-arendajad, meditsiinitöötajad, pankurid jne.
Konverentsi põhiteema oli vajadus laiema nägemuse või lausa uue töökohateoloogia järele. Sest meie töö, olgu see kui „argine“ tahes, on ka kutsumus. Kuidagi on aga juhtunud nii, et me peame vaimulikuks tööks vaid seda, mida tehakse põhiliselt kirikuseinte vahel. Ülejäänu olla argine töö, ja seda nähakse vähem (kui üldse) pühana, mida paremal puhul saab pühitseda sellega, kui jagame töökohal evangeeliumi. Mismoodi elada Jumala palge ees, et lunastust tajuks kogu loodu?
„Kas meie roll töö juures on vaid evangeeliumi jagamine?“, küsiti ka foorumi juhtidelt. Vastus oli valdavalt „ei“ ja põhjuseks toodi, et enamikul inimestest on evangeeliumi jagamisest liiga kitsas arusaam. Seda nähakse vaid kui sõnalist kuulutust ja pöördumisele kutsumist. Aga evangeelium on palju enamat.

Kristuse järgijatena oleme tema missiooni edasikandjad, Jumala riigi preestrid – kellel on lepitusamet (Kl 1:15–20; 2Kr 5:12; 1Pt 2:9; 1Ms 1:26 jne).
Aadama ja Eeva vastuhaku järel ei kannatanud üksnes inimkond, vaid kogu loodu ja Kristuse lunastuslugu vajab ellu elamist kogu loodu kontekstis. Peaksime endalt küsima, kus on meil ebaõiglust loovad ärimudelid, korruptsioon valitsustes, kasu nimel loodusressursi hoolimatu hävitamine, inimeste ekspluateerimine jne. Kõik see on samuti osa loodust, mis vajab lepitust ja paremat toimimismudelit ja see on ka evangeeliumi jagamine. Olles ise näiteks ettevõtja, saad sa palju ära teha selle kaudu, kuidas sa oma ettevõtet juhid, mida väärtustad, kuidas kohtled inimesi, keskkonda, ressursse jne. Sellisel juhul on vastus evangeeliumi jagamisele töökohas kindel „jah“.
Meie töö võib olla ka kodus laste kasvatamine, haige hooldamine, koolis õppimine, või oleme pensionärid. Ka sellistes rollides oleme me preestrid ja Jumala riigi esindajad. Neis kõigis on oma väljakutsed ja palvevajadused.
90 000 tundi ei ole mingi teisejärguline aeg, mida saab pühaks teha sellega, et vahepeal jagan sõnadega evangeeliumi. Vaid see on juba püha, sest me oleme seal. Kui me läheme tööle, siis oleme me samamoodi kristlased (mida võiks tõlkida „väikesed kristused“) kui jumalateenistusel või palvegrupis. Kuhu iganes me läheme, võtame ju enda tervikuna kaasa.
Palvetagem, et Jumal võiks avada me silmad nägema, mismoodi meie igapäevane preestriroll välja peaks paistma. Kuidas saame paremini olla jumalanäolisuse peegeldajad seal, kus me oleme. Mismoodi luua usaldusväärseid suhteid ja olla julged, kui vahel tundub, et tööl ei ole kerge olla kristlane.
Ja siis tehkem kõike oma tööd koos Jumalaga, Püha Vaimu juhatusel!