Juuni 2021 
Johannes Reimer, Ewersbachi Teoloogilise Kõrgkooli misjoniteadlane
Pandeemia julgustas misjonist tagasi tõmbuma
„Koroona on meie tegevuse peatanud.“ ‒ Seda lauset pole ma kuulnud varem nii sageli kui viimastel kuudel. Peaaegu kõik meie maal koduseinte vahele surutud inimesed tunnevad avalikkusest tagasitõmbumist probleemina. Kristlastega pole teisti. See ahistab ka meid ja vahel saab villand. Laialdase eraldumisega on paljud oma misjonaarsest vastutusest taandunud.
Kas pandeemia on tõesti püstitanud läbitungimatu seina kristlaste ja nende misjoniülesande vahele? Või me lihtsalt ei näe selles kriisis olevaid evangeeliumi kuulutamise võimalusi? Vahest on lugu selles, et enamus meie koguduseliikmetest panustas juba enne pandeemiat misjonisse vähe või üldse mitte. Nüüd tuli see puudus lihtsalt selgemalt esile.
Nii või teisti näib mulle oluline küsida: kas pandeemiaaegsel misjonist tagasitõmbumisel on õigustust? Seoses sellega tekib veel põhimõttelisem küsimus: keda peetakse silmas, kui jutt on Jumala misjonist selles maailmas?
Enamus koguduseliikmetest panustas juba enne pandeemiat misjonisse vähe või üldse mitte.
Kristlaseks olemisega kaasneb ülesanne
Piibliteoloogiliselt vaadates on kristlaseks olemine misjonis olemine. Nii nagu Jeesus oli Isa poolt maailma saadetud, nii on jüngrid Kristuse, meie Issanda poolt läkitatud maailma (Jh 20:21). See maailm hõlmab kõiki rahvaid ja nende sotsiaalkultuurilisi elualasid (Mt 28:19). Seega hõlmab misjoniülesanne kogu elutervikut. Nii vaadates on kristlased maa sool ja maailma valgus (Mt 5:13–15). Maailmast välja kutsutud Jumala ekklesia võtab vastutuse maailma suhtes (Mt 16:18). Nad on käskjalad Kristuse asemel, kelle ülesandeks on edastada lepitussõna: Andke endid lepitada Jumalaga (2Kr 5:18–20). Jumala poolt vaadatuna ei saa olla missioonivaba kristlaseks olemist. Kuid mida mõista misjonaarse eluviisi all? Kas see tähendab, et kõik kristlased peavad kõikjal ja alati jutlustama oma ümbruskonna inimestele evangeeliumi head sõnumit? Šveitsi teoloog Emil Brunner on aastakümnete eest rõhutanud, et misjonaarne eluviis on „kuulutav eluviis“.
Jah, mitte vähem. Kuulutamist ei või mõista üksnes kui sõnalist kõnet, vaid pigem evangeeliumi edasiandmist läbi elu, tegude ja samuti ka sõnade. Jumala misjon maailmas nõuab palju enamat kui sõnu, see hõlmab kogu inimest ning tema elu kõiki valdkondi, kuna Jumal tahab lepitada kogu maailma (2Kr 5:18–20).
Nii vaadates on Jumala misjon, nagu seda koguduse poolt maailmas tuleb teostada, vastavuses oma karismaatilise struktuuriga. Püha Vaimu andide paljusus defineerib Kristuse ihu ulatuslikud teenistused maailmas. Püha Vaim jagab ande, Issand määrab teenimised ja Jumal kingib väeavaldused ühiseks kasuks (1Kr 12:4–7). Terviklik misjon on kogu Jumala rahva kollektiivne ettevõtmine. Kõik talendid ja oskused on vajalikud, et lepitada maailm Jumalaga.
Eksperdid viitavad ikka jälle, kui suur kergendus kriisi ajal on hea naabrus.
Pandeemia kui misjonivõimalus
Võtame kokku: (a) kõik kristlased on olemuslikult seotud Jumala misjonisse selle maailmaga,
(b) ülesanne on ulatuslik ja seda ei saa muutuvate olude keskel tühistada. Just vastupidi, mida suurem on maailmas inimeste häda, seda mitmekülgsemad on kristlaste võimalused südamlikult nende kõrval seista. Selgesti väljendatud ligimesearmastus tegi võimalikuks algkoguduse usu väga kiire leviku. Kristlased ohverdasid oma elu kannatavate naabrite eest. Nii andsid nende sõnad nende tegudele väe. Evangeeliumi kogeti igas mõttes väga lähedalt, enne kui seda kuuldi, mõisteti ja vastu võeti.
Täna ei ole teisiti. Seda kinnitavad näited kogu maailmast. Keset pandeemiat, 2020. aasta maikuus, murdus Kesk-Aasia võimsa Sõr-Darja jõe tamm. Üle 150 000 Kasahstani ja Usbekistani inimese, peaaegu kõik muhameedlased, kaotasid oma kodud. Juba mõni päev pärast katastroofi alustasid regiooni evangeelsed kogudused abiandmisega, vaatamata koroonale ja piirangutele. Üleujutatud piirkondades polnud enne katastroofi ühtegi tuntud kristlast. Vaid mõned kuud hiljem tekkisid paljud kodukogudused. Sealse Evangeelse Alliansi peasekretär Pjotr Kremeruk teatab ka kristlastest, kes oma abitööga COVIDi puhul tuntuks said ‒ ja mõned neist ka surid. „Me leiname oma misjonäre, kuid näeme, et nende panus tegi siinsetele inimestele usu Jeesusesse Kristusesse vastuvõetavaks.“
Sarnaseid teateid saabub meile Lõuna-Aafrikast, Indiast, Nepaalist, Argentiinast ja teistelt maadelt.
Ka meil Euroopas on näiteid kristlaste ennastohverdavast panustamisest abivajavate naabrite heaks. Siin tehakse ligimeste eest sisseoste, hoitakse lapsi, aidatakse rahalistes raskustes jne. Üksikisikul on alati olnud ligipääs teisele inimesele. Keegi pole meie maal keelanud koguduse sellist teenimist oma naabrite heaks. Ka ühiskonna karmim lukkupanek võimaldas individuaalset aitamist. Keegi ei keela saata julgustavat kirja, teha toetavat telefonikõnet. Hannoveri Diakooniakeskuse väljapakutud projekt „Gutzureden“ (Räägi head!) osutus edukaks. Eksperdid viitavad ikka jälle, kui suur kergendus on kriisi ajal hea naabrus.
Paljud kristlased meie maal on teisi aidanud. Nad ei jää kindlasti mitte üksnes naabrite headesse mälestustesse, vaid on pannud aluse ka headeks suheteks pärast pandeemiat. Tekkinud usaldus on põhiline eeldus kogu evangelismile ja misjonile. Kriis oli see, mis need inimesed kokku tõi.
Pandeemia, nii traagiline kui see ka poleks, pakub just kristlikele kogudustele uusi võimalusi elada inimestele välja evangeeliumi ja osutada ligimesearmastust. Kohatu on hädaldada misjoni võimaluste puudumise pärast. Need lebavad sõna otseses mõttes ukse ees. Muidugi näevad seda vaid kristlased, kelle südant sunnib Kristuse armastus kaasinimeste vastu. Nemad ei või jätta, nagu Paulus ütleb, hädas oleva inimese juurde minemata. Seda ka pandeemia tingimustes. Issanda armastus sunnib neid selleks (2Kr 5:14).
Kui meie seda ei tee, on meie ligimesed tõenäoliselt hukkumise teel. Me teeme hästi, kui laseme Kristusel end uuesti oma põhiülesande täitmisele läkitada.
