"Paljudes kirikutes kuulutatakse tegelikult islamit"

6/2008 Leho Paldre intervjuu Mika Tuovisega islami ja kristluse teemadel

Moslemitega ei oska keskmine Euroopa kristlane midagi peale hakata. Halvemal juhul tuntakse nende suhtes kartust, paremal juhul ükskõiksust. MIKA TUOVINEN näeb moslemite siin-olemises suurepärast võimalust evangeeliumi kuulutamiseks. Neli aastat tagasi tundis ta Jumala kutset kolida Saksamaale, et seal islamiusuliste hulgas misjonitööd teha. Selle tulemuseks on praegu toimiv türgikeelne luterlik kogudus Mannheimi linnas – esimene(!) omataoline Saksamaal, kus elab 2 miljonit türklast.

Käesolevast aastast alates on Soomest pärit Mika Tuovinen tagasi Eestis ja juhatab luterliku kiriku misjonikeskust.

Kui tugev on islam Euroopas?

On tugev. Aga kui tugev... Ühelt poolt tugevam kui ristiusk. Lääne-Euroopa poliitikud arvestavad islamiga rohkem kui ristiusuga. Islami vägi põhineb kartusel. Moslemeid on Euroopas kümneid miljoneid, nad on ka poliitikas järjest tähtsamad.

Usuliselt ei ole islam tugev – selles mõttes, et paljud eurooplased oleksid islamisse pöördunud.

Islami tugevus seisneb selles, et ta annab kindlaid ja lihtsustatud vastuseid. Kõik üleloomulik, mõistetamatu on nende usus ära võetud. Näiteks see, mida ristiusk õpetab, et Jeesus Kristus on samal ajal inimene ja Jumal; või et Jeesus kandis meie patud.

Kristlased on kaotanud kindluse: meie usume nii! Kirikute juhid ei esita enam tõde, rohkem räägitakse maapealsetest väärtustest ja eetikast.

Kas see vastab tõele, et islam levib Euroopas kiiresti?

Islam levib sellepärast, et moslemeid rändab kogu aeg juurde. Saksas ei jõuta nende lõimimisega tegeleda, sest neid tuleb palju juurde. Enam ei loodetagi türklasi, keda on üle kahe miljoni, sakslasteks teha. Kuna türklased on enda kodumaa suhtes välismaal, siis on ka nende usk ja kombed seda tugevamad.

On ka eurooplasi, kes arvavad, et leiavad Jumala islamis. Karta on, et see tendents kasvab: esimestel on alati kõige raskem pöörduda. Praegu pole neid veel väga palju. Olevat ka kristlikke misjonäre, kes on nendele kuulutama läinud, ent pöördunud ise islamisse.

Millega islam inimesi köidab?

Kui inimene küsib, kuidas ma saan päästetud, siis on moslemil kohe selged vastused olemas. Lääne-Euroopa kristlastelt, ka vaimulikelt, kostab aga igasuguseid vastuseid: küll kõik saavad taevasse! ega me ei teagi seda päris kindlalt! jne.

Islamis on usuküsimused igapäevased – paradoksid on välja võetud. Tänapäeva keskmine eurooplane usub, et Jeesus Kristus oli hea inimene. Moslem usub sedasama! Kolmainsuse keerukust islamis pole.

Minu jaoks on see suurim tõestus selle kohta, et islam on inimlik religioon – ta on nii inimlähedane. Näiteks õpetus Kolmainsusest, mis on raskesti mõistetav, saab olla ainult Jumalast. Inimesed poleks nii keerulist asja välja mõelnud.

Kui palju on nn nime-moslemeid, kes oma usku kuigi tõsiselt ei võta?

Palju rohkem kui nad tahaksid. Eriti suurtes linnades. Kristlased elavad individualistlikus kultuuris, moslemid aga kollektiivses kultuuris. Seetõttu on nende juures usust taganemine raske. Kogukond – suured perekonnad ja suguvõsad – hoiab usus.

Suurtes linnades olukord aga muutub. Viis korda päevas palvetajaid on üsna vähe. Paljudele on islam kultuuri küsimus. Aga kui keegi neid halvustab, siis muutub usk tähtsaks. Tavalises elus suurem osa rahvast seda ei tähtsusta.

Kristlaste seas levib arvamus, et moslemid võtavad oma usku tõsisemalt. On see nii?

Jah ja ei. Ku võrrelda tavalist eurooplast tavalise moslemiga, siis tavalisele moslemile on tema usk tähtsam. Aga nn uuestisündinud kristlase ja tõsiuskliku moslemi puhul pole vahet.

Mis on „tõsise moslemi" kriteerium?

Islamis on viis sammast. Esiteks usutunnistus: pole teist Jumalat kui Allah ja Muhamed on tema prohvet – seda peab avalikult tunnistama. Teiseks palvetamine viis korda päevas. Kolmandaks almuste andmine. Neljandaks paastumine ramadani ajal. Viiendaks palverännak Mekasse kord elu jooksul.

Oluline on ka see, et sa pole teinud nn suuri patte. Selle kohta, mis on „suur" patt, on islamis eri koolkonnad. Aga kui teed suurt pattu, siis sa pole enam moslem.

Moslemite arusaam on, et iga inimene sünnib maailma moslemina – ka meie. See on Jumala algne religioon. Halb, mitte-islamistlik ühiskond viib sellest kaugemale.

Sõna-sõnalt tähendab moslem „Jumala tahtele allunud inimest" – see, kes võtab igas eluolukorras kõik Jumala käest. Seetõttu on mõned kristlikud misjonärid saanud vastata, kui neilt on otse küsitud: Jah, ma olen moslem.

Kuidas peaks moslem oma õpetuse järgi suhtuma kristlastesse?

Islamis on oluline Muhamedi eeskuju. Koraani vanimad osad tuletavad meelde Vana Testamendi kuulutust: parandage meelt. Koraani viimased osad on poliitilisemad. Näiteks alguses on Muhamedil üks abikaasa, hiljem palju.

Muutub ka Muhamedi suhtumine kristlastesse. Alguses ta hindas kristlasi ja juute. Aga kui nood ei võtnud ta sõnumit vastu, siis ütles Muhamed: kus te iganes neid kohtate, seal tapke neid.

Niisiis, oleneb, milliseid kohti koraanist lugeda. Islami üldine teoloogia aga õpetab, et uuem ilmutus on parem.

Euroopas ei julge nad näidata islami õiget palet. Näiteks on levinud väide, et islam tähendab „rahu". Tuuakse paralleele shalom-sõnaga, milles tõesti on samad konsonandid. Selline tõlgendus on aga alles viimaste aastakümnete „avastus". Tegelikult tähendab islam ikkagi „Jumala tahtele allumist".

Islam ja kristlus on on ainujumala-religioonid. Mõned arvavad, et me teenimegi sama Jumalat?

Sama nimi ei tee veel tingimata sama Jumalat. Näiteks kui mu lapsed hüüavad „issi", siis ma lähen nende juurde. Kui naabrilapsed hüüavad „issi", siis on neil teine isa. Mõned arvavad tõepoolest, et kuna Jumalal on kristluses ja islamis samu omadusi, siis on tegemist sama Jumalaga. Aga kui kahel inimesel on palju samu omadusi, siis on nad siiski eri inimesed.

Mina leian, et on üks Jumal – ja islamis seda Jumalat ei teenita. Ja isegi kui meil oleks sama Jumal, siis meid ei päästeta usust samasse Jumalasse, vaid usust Kristuse lunastusse.

Kristlased peaksid rohkem oma usu ainulaadsust kuulutama. Jeesus on suurim vahe! Moslemid austavad Jeesust – ta on maailma ajaloos ainus patuta inimene, aga ta on ainult Iisraelile saadetud. Nende õpetuse järgi ei surnud Jeesus ristil, vaid võeti taevasse. Ta tuleb tagasi, abiellub, kuulutab islamit, sureb ja viimsel päeval on ta Jumala kohtu ees koos teistega ning Jumal teatab talle, kas ta läheb põrgusse või taevasse.

Minu mure on see, et paljudes kirikutes kuulutatakse tegelikult islamit. Ei jõuta ristilöömiseni, ei kutsuta uskuma sellesse, et saada päästetud. Ei räägita, et Jeesus on ainus tee päästeni. Kui me enam ei rõhuta Kristuse ainulaadsust, siis olemegi moslemid.

Kust alustada evangeeliumi kuulutamist moslemiga?

Paljud nendest vähestest, kes moslemite seas kuulutavad, võtavad moslemile tunnistades aluseks kohtupäeva: kas sa saad taevasse või põrgusse? Islami vastus on: kui su elus on head rohkem kui halba, siis Jumal on armuline ja päästab. Islami teoloogia on eri meelt selles osas, kui mitme pahateo kinnikatmiseks piisab ühest heateost: kas kümne või saja. Patt pole neile nii oluline – heateod on tugevamad. Ja viimsel päeval kaalutakse su tegusid. Aga Jumal on ikkagi suveräänne ja otsustab, kuidas tahab. Koraanis on kirjas, et kui me teeme oma parima, siis võibolla saame paradiisi (66:18).

Kristlus on teistsugune: viimsel päeval pole kaalusid, vaid Jeesus Kristus, kes kandis kogu maailma patu. Jumal on teinud kõik valmis, kõiki kutsutakse pulma. Kristlus pole võibolla-religioon. 1Jh 5 on sellest palju kirjutatud: te teate, et olete Jumala lapsed. Me teame, et saame kord taevasse Kristuse pärast. Päästekindlust islamis ei ole. Anname neile Jeesuse!

Kas Eestis peaks teadlikult tegelema moslemi-misjoniga?

Peaks. Kristlased peaks teadma islami põhitõdesid. Euroopas pöördub üha rohkem noori moslemiteks. Islamis on aga ka asju, mida ei teata. Tuleks neilt pöördujatelt küsida, kas nad on selleks valmis. Näiteks naiste olukord on neil teistsugune kui Euroopas. Soomes oli juhtum, kus lahutuse puhul ei saanud moslemiga abielus olnud naine lapsi endale.

Islam on meile hea peegel, mille valgel enda usku vaadelda. Eesti tavalise inimese arusaamu on islamis palju. Tasub kaaluda, kas ma olen moslem või kristlane!

Tulevikus saab moslemeid olema veelgi rohkem. Usun, et Jumal saadab neid Euroopasse, et nad saaksid päästetud. Nende kodumaal nad pöörduda ei saa. Me teeme ääretult suurt pattu, kui me neile siin ei kuuluta. Eestlased peaksid palvetama, et Jumal saadaks palju moslemeid Eestisse, et saaksime neid evangeliseerida ja armastada.

Kristlane peaks olema kindel oma usus. Jeesuse armastamine on neile heaks tunnistuseks. Islamis pole armastuse mõiste nii oluline, kuulekus on olulisem.

Kust tuleb moslemite sõjakus?

Koraanis on käskusid sõdimiseks. Tõsi, neid on Piibliski. Vana Testamendi sõja-käskudel on kindel pääste-ajalooline taust. Jeesus selliseid käske aga ei andnud. Muhamed seevastu oli hea sõjapealik, kes tappis paljusid. Islam levis alguses põhiliselt sõdade kaudu.

See on tundlik teema – aga islam on sõjakas. Eks kristlasedki ole olnud sõjakad. Uue Testamendi sõnumiga ei käi see siiski kokku. Islamis aga käib see nende teoloogiaga kokku. Näiteks Maailma Kaubanduskeskuse tornide hävitamise põhjenduseks toovad msolemid: me tegime Jumala tahtmist.

Tavaline moslem on ääretult sõbralik, armastav – tahab oma elu rahulikult elada. Nad vajavad, et kohalikud osutaksid neile külalislahkust. Vanas Testamendis on käsk võõraid vastu võtta.

 

Mika Tuovinen on 2008. a algusest Eesti luterliku kiriku misjonikeskuse juhataja. Aastatel 2005-2007 tegutses ta misjonärina Saksamaal Mannheimis, kuhu sel ajal rajati Saksamaa esimene luterlik türgikeelne kogudus. Kogu maailmas oli see kolmas türgikeelne luterlik kogudus. Mannheimis elab u 60000 moslemit, seal on Saksamaa suurim mošee.

Aastatel 1995-2004 tegutses Tuovinen EELK Põltsamaa ja Tartu Pauluse kiriku juures