1/2010 Kuldar Jürma, Tartu Kristlik Risttee kogudus
Kas teie vahel ei imesta, miks inimesed tulevad kirikusse? Ja me ei pea siin silmas naabritädi, kes jõuludel kirikusse minnes paneb oma kalendrisse linnukese kirja, vaid varem täiesti usukaugeid inimesi. Mis on nende elus juhtunud enne seda, kui nende tee kirikusse viis? Mis neid tõmbas? Kust nad kuulsid, et siia tulla? Miks nad üldse tulid? Uudishimust? Keegi kutsus? Juhus? Jumala kutse? Mõni tuttav? Sõber? Mõni sündmus? Rahuldamata otsingud? Ime? Vastused nendele küsimustele võiksid ju anda meile ideid, mida teha, et veel enam inimesi leiaks tee Jumala juurde.
Usun, et me kõik nõustume, et Jumalale pole miski võimatu. Tihti kasutab Jumal oma plaanide elluviimiseks puudulikke inimesi ning nende inimeste korraldatud veel puudulikumaid ettevõtmisi. Kui lugeda Piiblit, siis karjub selle lehekülgedelt meile vastu igasugu kahtlasi ja puudulikke tegelasi, olgu selleks siis mõrvar Mooses, abielurikkuja Taavet, ebajumalakummardaja Saalomon või mõni teine rohkem või vähem värvikas kuju, kelle läbi Jumal ikkagi oma tööd tegi. Ning veel millist tööd! Kirjas heebrealastele 13 peatüki 8 salmis on öeldud: „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!" Ma pole küll teoloogilise haridusega, aga ma tõlgendan seda niiviisi, et küllap kasutab Jumal tänapäeval ka meid, olenemata sellest, kui puudulikud me oleme.
Lähedane isiklik suhe teise inimesega on see, mis „töötab".
Kui asusin uurima, et mis asi siis tänapäeva Eestis ka tegelikult „toimib", mis toob inimesi kirikusse, siis lootsin, et leian mõned viisid, mingid seosed, mis töötavad meie tänapäevases postkommunistliku Eesti kultuurikontekstis. Peale mitmeid katseid, leida mõningaid selgeid mustreid, lõppesid otsingud minu jaoks tulutult. Välja arvatud need ilmselged õppetunnid, et inimestele pole mõtet pakkuda midagi, mille järele neil mitte mingisugust vajadust pole. Ühesõnaga, külmkappi on eskimole väga raske müüa. Mitte võimatu, aga raske.
Ma märkasin, et ükskõik millise ürituse/ettevõtmise ma leidsin, mis minu või mõne teiste arvates oli edukas, siis ma julgen väita, et edukaks ei teinud seda mitte see, mida täpselt tehti, vaid pigem see, millise südamehoiakuga inimesed seda tegid. Nii et kui sa vahel mõtled, et mida me valesti teeme, siis on väga tõenäoliselt viga selles, et tegijad ei ole südamega asja juures. Kas me tõesti ikka igatseme, et inimesed leiaksid tee Jumala juurde?
Mingisuguse ürituse või ettevõtmise teevad vastupandamatuks inimesed, kes seda korraldavad või kohale tulevad.
Ühesõnaga, ühe ürituse või ettevõtmise teevad vastupandamatuks inimesed, kes seda korraldavad või kohale tulevad. Inimesed teeb aga vastupandamatuks vaid Jumal.
Ma julgen öelda, et väga suure osa inimestest toobki Jumala juurde teine kristlane läbi isikliku kokkupuute. Arvan, et paljudele on see iseenesest mõistetav, aga samas, kui vähe me tegelikult sellele tähelepanu pöörame?
Jumalale pole midagi võimatut ning inimesed võivad Jumala juurde tulla ka ilma teise inimese vahetu abita. Tõenäoliselt teame me ka inimesi, kellega nii on juhtunud. Näiteks on mõni tulnud kirikusse plakati peale või andunud Jumalale peale raamatu lugemist. Aga need on siiski väga harvad juhud. Suurem osa tuleb Jumala juurde peale seda, kui nad on puutunud kokku mõne kristlastega.
Kui lähedane isiklik suhe teise inimesega on tõesti see, mis „töötab", siis miks me seda nii vähe väärtustame? Kui paljud meist tegelikult pööravad sellele teadlikult tähelepanu, et meid ümbritseksid inimesed, kelle ellu meil on võimalik rääkida? Kas me otsime selliseid kokkupuutepunkte inimestega, kes on Jumalast kaugel või me pigem proovime jääda oma suletud ringi, mis meid samas ülejäänud „maailmast" ära lõikab? Olgem ausad, sellesse suletud ringi on ju nii kerge jääda. Mina isiklikult pean nägema palju vaeva, et pääseda ringist, mis kulgeb mööda kirik-pere-suguvõsa-sõbrad, kes juba on kristlased.
Ei tasu unustada ka muidugi seda, et Jumala armust on meile antud mõistust. Mõnele rohkem, mõnele vähem. Olenemata aga selle kogusest peame me seda kasutama nii hästi kui oskame. Vahel maksab ka teiste nõu küsida. Peame arvestama, et maailm meie ümber muutub, peame mõistma, et kõigile ei saa läheneda sama nurga alt ning lähtuvalt sellest tuleb ka oma tegevusi planeerida. Peaksime ka julged olema ning suutma oma puudusi tunnistada ning olema valmis muutuma.
Kui ma nüüd siiski peaksin soovitama, et mis siis ikkagi töötab, julgeksin öelda, et kõik sellised üritused/keskkonnad, mis soodustavad kristlaste ja kes-teab-mis-põhjusel-kohaletulnud-inimeste suhtlust ja koostegutsemist, on väga head. Eestlane on oma loomult küllaltki kinnine ja omaettehoidev. Kristlased pole siin mingi erand. Seega vähemalt minul on küll väga raske minna võhivõõra inimese juurde ning alustada temaga täiesti tühjalt kohalt juttu.
Kujutage nüüd aga ette, et ma pean sellesama inimesega näiteks lauamängu mängima. Kui lihtne oleks siis temaga suhelda. Ausalt öeldes oleks lausa imelik, kui me sellisel juhul ei suhtleks. Ma nüüd ei ütle, et me peaks lauamänguõhtuid korraldama hakkama, kuigi ka sellel ideel on jumet, vaid pigem, et me soodustaksime oma üritustel inimeste suhtlemist. Las ma toon ühe väga lihtsa näite. Ma mäletan oma varasest lapsepõlvest peale, et viis, kuidas kirikus sai uusi tuttavaid, oli näiteks kasvõi ainult see, kui keegi kantslist palus tervitada oma kõrval olevaid inimesi. Väike asi? Võib-olla tõesti, aga paar sellist väikest asja teevad vähemalt minul küll olemise piisavalt mugavaks, et näiteks pärast kirikut kohvikulauas ma julgeks minna sellesama inimesega rääkima.
Või võtame midagi hoopis mastaapsemat, nagu laagrid. Üks ideaalsemaid keskkondi minu arvates. Mingi kindel hulk inimesi läheb ära oma tavakeskkonnast ning veedab teatud aja koos. Suurepärane võimalus. Usun, et üks paremini töötavaid üritusi meie koguduses on keskkooli õpilastele mõeldud inglise keele laagrid. Esmalt seetõttu, et seal on piisavalt mitte-kristlasi, kes on kohale tulnud ning nendest laagritest on saanud pöördepunktid nende eludes. Teiseks on väga tore näha, kuidas mitmed noored, kes käivad võib-olla stabiilselt isegi kirikus, saavad oma elule uue suuna just seal. Nii selgeid vilju näeb üritustel harva.
Usun, et üks paremini töötavaid üritusi meie koguduses on keskkooli õpilastele mõeldud inglise keele laagrid.
Ma arvan, et keegi meist ei teeks valesti, kui ta proovib soodustada üritusi/keskkondi, kus kristlastel ja mitte-kristlastel on lihtne suhtestuda. Ma toon siia loo lõppu ühe eheda näite enda elust. Mõni aeg tagasi küsisin oma sõbra Toomas Vardja käest, et mis oleks, kui läheks ühele paadimatkale. Lihtsalt meie oma perede ja lähedaste sõpradega. Tema ütles selle peale, et see oleks küll väga tore ning talle kindlasti meeldiks, aga samas oleks see nagu mahavisatud võimalus, sest võttes kaasa paar mitte-kristlast, oleks see üritus hoopis sügavama tähenduse ning võib-olla ka tulemusega.
Ma arvan, et peale minu on veel inimesi, kes tihti ei mõista, et tegelikult teeme me nii palju selliseid „asju", mida saaksime kasutada evangeelsel eesmärgil. Peame lihtsalt avama oma elud teistele inimestele ning laskma Jumalal oma tööd inimeste südames teha.
16_Karunadal_1: Üliõpilastele suunatud Karunädala lauamänguõhtu Tartu Ülikooli kohvikus.
17_Karunadal_2: Järjekorras oodates saab vahel isegi võhivõõra inimesega jutule.
17_Karunadal_3: Ka sportlikud võistlused toovad inimesi kokku (Karunädal).
